Tere!

Pole siin ammu endast märku andnud, isegi blogide lugemine on olnud lünklik, rääkimata sõna sekka ütlemisest. Sellel oli ka oma põhjus ja seekord väga meeldiv põhjus. Nimelt sõitsid kuu alguses meie tütar ja väimees kaheks nädalaks ära ja lapselapsed jäid vanavanemate hoolde. Neil on vedanud, sest olemas täis komplekt vanavanemaid. Noormees on juba suur - neljateistaastane, tema saab oma eluga ise hakkama. Suurema aja oli ta teise vanaema-vanaisa juures, ainult vahel tuli peale kooli meile sööma ja lihtsalt juttu ajama. Küll aga oli palju tegemist viimast aastat lasteaias käiva neiuga, kes Amburina ei püsi ka pudelis mitte. Tema ongi meie väike päikesekiir ja  mingit kaamost siin ei saanud tekkida.

Esimene asi, mis  paika sai pandud, oli  nn. ajagraafik - mis kell, kus, mis üritus ja kes viib ja kes toob, mis kaasa, mis selga jne. Lisaks veel eelkool ja trennid. Eks need noored emmed teavad, kuidas need asjad käivad. Vanainimesel tundus sellest läbinärimine esialgu ilmvõimatu ülesandena. Aga tegelikult meeskonnatööna saime selle kõigega ilusasti hakkama. Lõpus küll hakkas  igatsus vanemate järele last vaevama, siis tuli suur vend jälle appi, tehti kahekesi möllu ja nii see emme häda jälle peletatud sai. Igal juhul tore aeg oli meil aga siit tegin ka järelduse, millist pingutust nõuab noortel perega inimestel FitLapi kava jälgimine. Isegi minul, kodusel inimesel, kippus asi kohati käest ära minema. Siin küll kokkuklapitatud kavajärgne toit, kus šnitsliks seafilee asemel kalkunifilee, aga kõik õige kaalus.

Püüdsin küll ikka kava jälgida, aga kõige tähtsam minu jaoks on kindel päevarežiim ja söögiaegadest kinnipidamine. Aga kui sul on nii palju kohustusi, siis on ilmvõimatu seda täita. Ma ei tea, kuidas Teiega on, minul on küll nii, et kui õigel kellaajal süüa ei saa, siis hiljem justkui ei saagi kõht enam täis ja jama majas. No siis veel see päkapikuaeg, ikka midagi magusat liigub, kasvõi näiteks piparkooke ja kuidas sa siis ei võta ampsu vastu, kui väike käeke selle sulle suhu pistab. Nii et tublid emad, kes siin enda kaaluprobleemi ja ka perega hakkama saavad, väärivad igati tähelepanu ja kiitust. Nii et kõik peegli ette ja ennast kiitma. Mina seda täna teha ei saa, sest vaatamata püüdlustele tubli olla, on asi  käest ära läinud ja viimase kahe nädalaga kaal pisut tõusnud. Nüüd, kui tavarutiin taastunud, peab analüüsima, mis valesti on läinud ja siis nagu öeldakse, et mis kehvasti, see uuesti. Ennelõunal tegin õues pikema jalutuskäigu, lumi maas, ilm super.

Täna sai siis ka minu mõõt  täis sellest kiusavast rohelisest kastist, mis meid siin taas “lõbustamas” käis. Esitasin Heikile appipalve ja sain vastuseks vabandused ja info, et probleemiga tegeletakse. Hetkel tundub, et meid on “päästetud”, või siis pole, eks hiljem paistab.

 

Olgem siis ikka rõõmsad!