Tere!

Pühapäev ja pannikad. Just nii see eilne hommik meil algas. Taadiga kahekesi pliidi ääres, nagu ikka viimasel ajal see pühapäeva hommikuti on  olnud. Mina teen pühapäeviti tavaliselt oma banaanipannkooke ja taadil oma valikud, talle meeldib koogitaignasse lisada õunatükke. Kahjuks oma aia õunad otsas, seega tuleb leppida kaubandusvõrgust saadavatega. Eelmise sügise õunasaak jäi kesiseks, jätkus neid ainult aastavahetuseni.  Laupäeva hommikulks sõime kavakohast täistera kaerahelbe putru, lõunaks sai heeringas kartuliga mugandatud variant, kus heeringa asemel hoopis lõhe. No kala ma võiks süüa küll iga päev, see ikka endiselt  mu lemmik.

Poes käies jäi silm peale hapukapsastele ja tuli mõte, et võiks neid keeta, mitte küll endale, vaid hoopis ülejäänud perele, või mine sa tea, äkki teeks ka ise patuka. Kindlasti tuleb nädalavahetusel mõni külaline, siis hea pakkuda. Kapsa keetmine pisut suurem ettevõtmine ju, aga kuna meil puupliit, siis varahommikul teeb taat tule pliidi alla ja keedab kapsad valmis. Vanasti pandi sinna ikka pekisemat liha aga nüüd saab ikka valitud pisut taisem lihatükk. Nii et patumõtteid pea täis,  valisin lihaks endale hoopis tüki veiseliha välisfileed. Siis kui kapsakeedu aeg käes, tuli mõte, et jätaks õige endale kausikesega tooreid hapukapsaid. Kui õhtusöögi aeg käes, hakkasin arvutist retsepte uurima, mis neist toorestest kapsastest annab  teha. Leidsin retsepti vinegrett veiselihakotlettidega ja sinna see patuse õhtusöögi plaan jäi. Kuna kodus oli olemas punapeeti, siis tegin veiseliha kõrvale kavakohase vinegreti ja kotleti asemel pannile pipra, soola, küüslaugu ja tüümianiga maitsestatud veiselihatükk. Vinegretti pole ammu söönud, see tuli FitLapi retsepti järgi ikka superhea maitsega ja nii ma oma hapukapsadoosi kätte sain. Ka nii saab oma isud aetud, kahjuks jäi pilt sellest toidust tegemata. Seoses hapukapsaga tekkis mul siin kirjutamise käigus veel üks mõte, aga sellest kirjutaks edaspidi.

Kui kätte jõudis hilisõhtuse söögikorra aeg, siis hakkas jällegi peas vaikselt tiksuma see patutoidukorra plaan. Retseptiks küll valisin õuna ja juustu, aga endal hoopis mõte, et mis oleks kui õige patustaks ikka pisut, no niii tahaks oma lemmikut, valgehallitusjuustu. Ja seda mitte ettenähtud koguses, vaid pistaks ikka terve paki nahka, et isu aetud saaks. Läksin siis külmkapi juurde uurima, mida sealt võtta on. Õuna asendasin apelsiniga aga oh häda, otsi mis sa otsid, aga lemmikjuustu polnudki külmikust võtta. Nii et valgehallitusjuustui pidin endale ainult  ette kujutama.

Küll aga seisis külmikus karp Sõpruse sulajuustuga, mille rasvasisaldus ainult 10%. Asendusena sain seda endale lubada lausa 68 g, mis täiesti piisav kogus. Sõin oma apelsini ära ja limpsisin lusikaotsaga sulajuustu  peale, kõht sai täis ja sinna need patumõtted minust jäid. Kuidagi naljakas on, et mida aeg edasi, seda järjest vähem nn. keelatud toidu isusid. Ju siis organism on rahul sellega, mida siin kavajärgselt sööme.

 

Ilusat talve viimast päeva!