Tere!

 

No tõesti-tõesti, nagu Helen siin ükspäev küsis, et kas olete talveunne suikunud? Sain aru, et see kehtib siin “vanade tegijate” kohta, kelle hulka mina ka ennast vist võin lugeda. Ma ei tea, kuidas teistega, aga minul on viimastel aegadel endaga hakkamasaamisega niipalju tegemist, et tahaks teki üle pea tõmmata, aega pisut edasi kerida ja sealt välja ronida siis kui päike juba kõrgelt paistab, lumi sulanud ja loodus tärkamas. Ja eriti hea oleks kui oskaks kasvõi mõneks ajaks igasuse mõtlemise lõpetada. Ise ma oskan küll siin targutada, et tuleb mõelda positiivselt jne. jne.

Hea öelda, aga katsu sa sellega hakkama saada, kui pead koguaeg tegelema millegi ootamisega. Need ootamised algasid  juba mõned ajad tagasi. Hetkel on päevakorras silmaoperatsiooni ootamine, mis küll iseenesest pole midagi hullu, ainult et kuna see toimub täisnarkoosi all, siis mu kõige raskem ülesanne on see, et ei tohi endale ühtegi pisikusabakest külge korjata. Praegu on ju nii, et kuhu aga nina pistad, seal keegi ikka köhib või aevastab. Õnneks on nüüd jäänud aega veel nii nädala jagu, aga ise olen ka siin kimpus väikese kurguhädaga, mis ei taha kohe üldse mitte üle minna, kuigi erinevaid  rahvameditsiini nippe järgi proovitud. Kui kellelgi on tagataskus mõni hea soovitus, kuidas kurguvalust (mis ilmutab ennast eriti öösel) lahti saada, siis nõuanded oleks teretulnud. Nii ma siin siis vaikselt omaette kügelen ja veeretan aega ja olen õel vanaema, ei luba köhijatel ja aevastajatel külla tulla, endal suured süümekad. Eks ma ikka elan oma tavapärast elu, ei mingit vati sisse pugemist, ainult et tooidupoodi katsun võimalusel ikka taati saata, ise käin õues niisama jalutamas.

Ei ole see inimeseloom ka kunagi millegagi rahul, häda kui aeg kiiresti läheb ja häda kui oodates aeg venib. Ikka vaja vinguda.

Toitumisega peaks justkui kõik korras olema aga….. aastavahetusest siiani olen endale kaks lisakilo hankinud, ei tea ise ka kuidas. Eks mõned patukad on ette tulnud ja viimane, millega hakkama sain oli üks suur saja aasta liitsünnipäev, ehk siis kaks juubelit kokku. Lasin ennast seekord täiega lõdvaks ja lubasin endale üht-teist. Ma pole juba kuid tilkagi alkoholi tarvitanud ja pole ka tahtmist olnud. Seekord mõtlesin, et luban endale klaasikese veini aga see oli suur viga. Peale paari esimest lonksu oli juba väga hea pidune tunne ja terve peo jooksul jõin selle klaasi ikka lõpuni. Aga tegelikult ma sellest mingit mõnu ei tundnud ja loodan, et seda viga ka ei korda.

Mis aga puutub FitLapi retseptidesse, siis ikka veel avastan enda jaoks siin uusi ja maitsvaid asju. Paar päeva tagasi keetsin endale tatart ja kuna seda jäi üle, siis järgmisel päeval hakkasin, uurima, mida sellest veel teha annaks. Leidsin tatra-seenesalati retsepti, see oli väga hea leid, mulle väga maitses. Kanafilee asemel kasutasin suitsukanafileed, mis oli kodus olemas. Hea lihtne teha, midagi keetma enam ei pidanud. Vat selle jutu peale läks küll kõht tühjaks, nii et tsau-pakaa, loodame siis ikka “vanadest tegijatest" ka kuulda.

 

Elame veel!