Tere!

Täna siis jällegi käes see aeg, kui tuleb minna üle nn. suveajale. Suveaeg kui selline mulle iseenesest meeldib aga see kaks korda aastas kella keeramine on mulle isiklikult täiesti vastunäidustatud, tükil ajal häirib elurütmi.  Eile õhtul enne magamaminekut sai siis see töö ära tehtud, kõik majas olevat kuus kella edasi keeratud.

Ja näete, täna tuleb lõunasöögi aeg väga ruttu, kõhtki pole veel tühi, aga küllap see organism harjub ja ka söögiajad loksuvad paika. Mis on aga huvitav, et tänavu kevadel läks mu organism juba paar nädalat tagasi üle suveajale, lihtsalt hakkasin igal hommikul tund aega varem ärkama, ehk siis 6.30 asemel juba 5.30. Vast siis seekord ei häirigi see kellakeeramine mind. Hea uudis on see, et eile teleris räägitii, et on võimalik, et jäämegi suveajale. Loodame et nii see ka jääb.

Nüüd aga blogimisejuttu. Kuu alguse poole, kui arvutiekraanile ilmus see järjekordne blogimise võistluse reklaam, siis esimene mõte peas oli, et ei mina küll siia oma nina ei topi. Esiteks ei meeldi mulle ennast reklaamida ja tegelikult olen alati olnud üsna vilets kirjutaja. Omal ajal oli juba koolikirjandite kirjutamisega üks rist ja viletsus, hea oli, kui midagi üldse kirja panin ja oma kolmekese kätte sain. Minusugusel vanainimesel pole erit ka Facebooki sõpru ja kontogi tegin endale alles pensionipõlves ja selleks et ajaviiteks vahest piiluda ja lugeda sõprade tegemistest. Tundus ka, et hetkel nagu polegi eriti millestki kirjutada, aga teiste lugusid loen siin järjekindlalt ja kommentaarides ütlen jõudumööda sõnagi sekka. Meil on siin ikka paganama tore ja sõbralik seltskond koos. Erinevaid lugusid on põnev lugeda ja vahel hea kurtmaski käia, kui miski endal viltu veab. Saab hingelt ära ja kohe kergem olla. 12. märtsil, kui see võistlus käima läks, siis piilusin ainult korraks, mis toimub. Pärast istusin arvuti taga ja nagu natuke hakkas kripeldama, et võiks ju ikka midagi kirja panna. No istusin ikka tükk aega tühja pilguga ja kurtsin tütrelegi, et imelik, et pea mõtetest täitsa tühi, kuni järsku hakkas igasugu mõtted tulema ja nii ma siin kribama asusingi ja  postituse tegin. Ise mõtlesin, et no mõnikord ikka kirjutan ja vaatan mis teised kirjutavad. Õhtul, kui piilusin väljakutse lehele, siis olin üllatunud, et tegelikult on neid minu blogi lugemisi olnud päris palju. No ja kui  lugejaid on, siis peab ju ikka midagi kirjutama ka. Toidust võiks ju igapäev kirjutada, aga see vist läheks igavaks, kui panna lihtsalt kirja, mida ma päeva jooksul nahka pistnud olen. Üks minu meelisteemadest on vanade asjade ja elu-olu meenutamine, vist iga juba selline, pensionäri asi. Kunagi koolis, ei pakkunud ajalugu mingit huvi, aga mida vanemaks seda asi huvitavam tundub. Ilmselt oli omajagu süüdi see aeg, kus me kasvasime ja oma osa oli ka õpetajal, kes suutis need tunnid täiesti mõttetuks teha, sest distsipliin tunnis oli olematu ja keegi ei kuulnudki, mida õpetaja rääkis.Tänapäeva noortele ei pruugi ka huvi ei pakkuda, kudas vanasti elati ja mida sööd, aga ega ma siis ainult teistele kirjuta. Ükskord hea ka endal lugeda, kuidas kõik ajas kulgenud ja muutunud on. Niimoodi ma siis selle võistlusblogimise otsa lahti tegin ja jutukesi muudkui lisandus. Mingile auhinnalisele kohale ma ei pretendeeri aga nüüd pea iga päev jutukesi lisandub ja hea tõdeda, et ka loetakse. Suured tänud teistele kirjutajatele ja ka nendele, kes viitsivad lugeda ja vahel ka kirjutisi kommenteerida. Aitähh heade näpunäidete eest, mis teiste lugudest ning kommentaaridest olen leidnud, tänan ka igakülgse toetuse eest. See ongi see küünarnukitunne. Ja üleüldse, tähtis pole võit, vaid hoopis osavõtt.

 

Elame veel!