Tere üle pika aja!

Nii tore on siin taas “vanu olijaid” kohata ja nende tegemistest lugeda. Eks ma ise ka olen laisk olnud, teiste blogisid loen aga enda aeg kaob kuhugi (pensionäri asi). Tegelikult just nüüd, kui õues enam suurt midagi teha pole, peaks ju aega jalaga segada olema. Vanainimese argipäeva toob elevust esimesse klassi läinud lapselaps, kelle kool meie kodu lähedal. Seoses sellega vanavanematel ka elevust, sest lapsevanemad ju tööl ja peab silma peal hoidma, et laps harjuks iseseisvalt oma käimiste ja trennidesse mineku ja bussisõitudega. Eks sellega saab vahel naljagi, tuleb ette peatusest möödasõitmist ja muid seiklusi. Paaaril päeval nädalas õnneks lõpeb kool suure vennaga samal ajal, siis saavad ise toimetatud, nii et kõik sujub. 

Mul jätkub siin peamurdmist, et otsida n.ö kirik keset küla toidud, mis mulle sobivad ja samas saavad ka lapsed oma lõuna söödud. Siin nad ei käi küll iga päev, aga ikka peab olema vanaemal lõuna pakkuda, kui vaja. Eilne FitLapi ühepajatoit läks küll peale. Tasapisi katsun siin ka mõnda uut retsepti ära proovida. Näiteks viimasel nädalal vürtsikas veiselihasupp,  kanapasta brokoliga,  läätse-oapada. 

Läätsed ja vana hea unustatud toit, mida tasub proovida. Kõik maitsesid imehästi. Hea meel on mul selle üle, et taas on müügile tulnud hurmaa. Kuna ma olen suur juustusõber, siis eile hilisõhtuks sõin vana head lemmikut ahjujuustu hurmaaga. Poes vaatasin küll, et hurmaad on kuidagi väikesed ja klaasjad. Igaks juhuks riskisin ikka ühe võtta ja see osutus imeliseks, lausa sulas suus.

Veel tahtsin kirjutada ühest asjast, mis otseselt ei ole toitumisega seotud, küll aga mõjutab mu viimase aja tegemisi köögis. Nimelt pisut üle kuu aja tagasi oma poekäigult seisid Coopi Konsumi ees noored, kes reklaamisid suitsu ja vinguandurit “Nublu”, seadet mis suhtleb läbi GSM-i G4S-ga, kes ohu korral teavitab klienti. Suhtusin algul asjasse skeptiliselt, sest kodus mingeid gaasiseadmeid pole. Samas sain aru, et tõesti pole kasu andurist, mis laes lärmab, kui ennast kodus kuulmas pole. Viimane argument, mis pani mind otsustama liitumise kasuks, et samal õhtul kuulsin  tuleõnnetusest, kus tuttava maja põles maha elektrilühise tõttu, samal ajal perenaine niitis ise maja taga muru. Nii ma siis selle teenuse kasuks otsustasin. Kui seade koju sai toodud, siis hakkasid kohe kõhklused ja küsimused tekkima. Seda just puupliidil söögitegemise pärast. Kuu aja jooksul ei juhtunud midagi, aga tundsin ennast kuidagi ahistatuna (nõrganärviline vanainimene). Sai kiivalt toidu valmistamise ajal köögi ja toa vahelist voldikust suletud ja eriti ettevaatlik oldud, et toit kõrbema ei läheks

 Kuni eilseni ei juhtunud midagi, aga siis hakkas jant pihta. G4S-lt tulid kõigile kolmele ülesantud telefonile (kaasa arvatud tütrele, kes tööl) sõnumid, et teil on väike kogus vingugaasi ja nelja tunni pärast kordus see uuesti. Tegevus köögis toimus varahommikul, päeval ei kütnud ega teinud süüa, ainult soojendasin uunis. Nii et ei oleks tohtinud olla mingit ohtu. Hea, et olin kodus, kui oleks olnud kusagil kaugemal, siis oleks ennast halliks muretsenud. Võtsin ka klienditeenindusega ühendust, targemaks ei saanud, kästi jälgida.

Ainuke küsimus mis mul õhku jäi, et kas tõesti mõjutas andurit see eilne niiske, sombune ja kütmisest paks õueõhk, mis uksest käimisel ja akna kaudu tuulutamisel tuppa tungis. Lisaks veel meist mitte kaugel Eesti Pagarist tulev kirbe lõhn, mis eile oli eriti tugev. Kütteperiood ju alles algas, ei tahaks küll, et see tehnikavidin elu häirima hakkab. Kui see leke peaks jõudma järgmisele tasemele, siis sekkub juba päästeteenistus. Mis siis muud, kui aga jälgime ja vaatame, mis edasi saab. Kui kellegi peaks olema endal või tutvusringkonnas sellelaadsei kogemusi, siis võiks jagada.

Kurtsin oma muret lapseleapsele, mille peale tema oskas asja naljaks pöörata ja soovitas, et kui G4S peaks helistama, siis laula neile, et “Meil on üks öö veel, meil on üks öö veel……” Sellised lood siis meie oma “Nubluga”. Igal juhul see öö sai rahulikult üle elatud ja vihmasadugi jäi järgi. Vaatame siis mis tänane päev toob. Seniks aga……

Elame veel.