Tere!

 

Täna tahan Teiega jagada meeldivaid emotsioone, seda küll mitte otseselt toitumise teemal, vaid hoopis sellest, mida positiivset tervislik ja tasakaalustatud toitumine endaga kaasa võib tuua.

Meie koduloom!

Eelmises postituses kurtsin oma silma muret ja sellest johtuvalt raskusi silmaasrtile pääsemsega. Õigupoolest pole selles  minu jaoks midagi uut, vaid mäletan juba alates neljandast klassist mitu korda aastas emaga maalt liinibussiga Tartus silmaarstil käimisi. Need visiidid lõppesid umbes 50 aastat tagasi, ühe silma nn. kõõrdsilmsust korrigeeriva operatsiooniga. Maalapse jaoks olid need käigud omaette elamused. Mälestused kerisid ennast taas üles seoses sellega, et täna jõudis siis lõpuks kätte mu silmaarsti järjekord, seda tänu sellele, et keegi oli oma visiidi aja tühistanud ja mul tekkis võimalus tükk aega varem oma broneeritud ajast jutule pääseda. Imestasin, et vastuvõtt toimub ka laupäeval. See pidi olema hiljutine uuendus Tartu silmakeskuses, et  üks kord kuus toimub ka laupäevane patsientide vastuvõtt. Koht, kus ma käin, on küll erakliinik, aga seal on ka nn. Haigekassa lepinguga vastuvõtt. Seda võimalust olen viimase viie aasta jooksul kasutanud mõned korrad, käies alati sama tohtri juures ja vastuvõtt on alati väga meeldiv, nagu ka täna. Tohter uuris ja puuris igasuguste aparaatidega, tegi pilte silmapõhjast, kontrollis nägemist ja nentis et olen juba õige ravi saanud, et selleks korraks on see probleem peaaegu möödas. Mis aga oli üllatav, mina, kes ma olen aastakümneid olnud lühinägelik, ei vaja enam nn. kaugele vaatamise prille, küll aga jäävad east tulenevalt lugemisprillid kasutusse. Kui kõik protseduurid olid tehtud, siis palus tohter mul istuda ja tahtis veel ühest asjast rääkida ja siis see üllatus minu jaoks tuligi. Tohtri sõnad kõlasid umbes nii, et kuna Te olete praegu nii heas vormis, kas  ei ole mõelnud veel ühele lisavõimalusele oma enesetunde parandamiseks. Nimelt, aastatega on sellel ammusel operatsioonil saavutatud tulemus kaduma läinud, silma lihased taas laisaks jäänud, ei taha minuga koostööd teha. Ise seda ei näe ja tuttavad ja perekond on sellega juba harjunud, et mu teine silm ei liigu selles suuunas, kuhu mina vaatan.

Uups, poleks uskundki, et  peale mõne korra põgusaid kohtumis võib tohtril meeles olla, milline ma kehakaalu mõttes ennem välja nägin.  Kui hea tunne see oli, et mind on märgatud, et mu muutus ka kellelgi korda läheb ja kui delikaatselt tohter sellest juttu tegi. Ega mul täpselt need sõnad meeles polegi, sest ma olin nii üllatunud, aga kiitust on alati hea kuuulda. Igal juhul leppisime kokku, aja, millal ma lähen silmakliinikusse täiendavatele uuringutele, kus kohtume ka temaga ja uuringu tulemustest sõltub, kas on võimalik operatsiooni abil taas silmalihase tööd parandada. Pärast sellist meeldivat kogemust ma lausa lendasin koju ja jään põnevusega ootama oma uuringute järjekorda, mis on novembri keskel. Ja kui siin vahetevahel keegi kurdab motivatsiooni puudumise üle, siis mul jätkub  seda korralikult kavas püsimiseks küll nüüd tükiks ajaks. Nii et mägakem üksteist ja ärgem olgem positiivsete sõnadega kitsid, see annab jõudu.

 

Elame veel!