Tere! 

 

Täna ajendas mind kirjutama Matilda eelmine postitus, mis tõi pähe mõtted ilusatest hetkedest ja aja kulgemisest. Elus tuleb ette selliseid hetki, kus tahaks aega peatada ja jäädagi hetkelumma.  Aeg teeb oma töö, aga need õnnehetked  salvestuvad enamasti mällu elu lõpuni ja aeg-ajalt   juhtub nii, et mingi sündmuse  ajel need taas mälusopist esile kerkivad. Nii juhtus ka minuga eelmisel pühapäeval, nimelt helistas tütar ja küsis, mis me teeme. Olime taadiga parasjagu aias tegevuses. Taat avastas, et meie suvikõrvitsad, mis ammu kile alla maha pandud ja senini polnud elumärki näidanud, otsustasid ninad mullast välja pista ja kisendasid peenral, et päästke meid välja. Vastasel korral saab selles päikselõõsas ainult keedetud taimi ja sellest oleks suur kahju. Õnneks sai siis see “vabavara” päästetud, augud kilesse, taimedele natuke juua ja saaki ootama. Nende ilusate ilmadega ei raatsi  kaua magada, just varahommikul on hea õues toimetada, pole liiga palav. Seega oli selleks ajaks, kui telefon helises, meil toimetused peaaegu tehtud ja võtsime vastu tütre kutse minna Luke parki kohvikute päevale. Sellisest pakkumisest ei saanud keelduda, sest selle kohaga on seotud nii palju noorusmälestusi. Lapsepõlv möödus mul Peipsi ääres aga just nooruspõlves sattusin koos sõbrannaga Nõo kanti, kuna tema vanemad sealpool elasid. See oli üks äraütlemata tore aeg, sai tehtud tööd ning lõbutsetud, käidud koos ägedatel küla tantsupidudel, mai- ja Jaanituledel jne. Kujunes välja oma sõpruskond, kellega koos erinevatest kohtades mõnusalt pidutsesime. Nii umbes 45 aastat tagasi tutvusin seal ka ka oma tulevasega abikaasaga, keda nüüd lapselapsed taadiks kutsuvad. Pärast külapeo lõppu läks tants ja laul  hommikuni, sest mul oli alati oma akordion kaasas, mille mängimine sai lapsepõlves ära õpitud. Sellest polnud midagi, et hommikuni sai üleval oldud, peale pidu algas enamasti maatöö, sest põllutööd tahtsid ju ka tegemist ning sõbranna vanemaid oli ju vaja aidata. Laulsime vanu laule, ja repertuaaris olid ikka sellised vanaaegsed laulud. Ükski maituli ei möödunud ilma lauluta: “Maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis, tead, sa suur toomepuu,  miks sinuga vestlemas käin? “ Või siis “Ma tahaksin kodus olla, kui kallim on minuga ja üheskoos tema ja mina…”. Uuematest “Valged roosid” jne., kõik peod lõppesid laulusõnadega: “Oo, aeg, miks kiirelt läed, kaob õnneöö, vaid hetkeks veel sind enne näen, kui ütlen sul head ööd.” Paari aasta pärast sai pulmad maha peetud ja siis hakkasime juba oma maakodus toimetama aga seltsielu käis ikka edasi.

Niisiis kui pühapäeval Luke parki jõudsime, käis seal juba vilgas tegevus. Rahvast oli palju ja erinevaid kodukohvikuid ka, kus pakuti palju erinevaid toite ja küpsetisi. Mul oli selleks ajaks kodus lõuna juba peetud, seega ühtegi kiusatust polnud aga teiste näputööd oli tore vaadata. Kuna ilm oli palav, siis valisin endale ühe mõnusa rohelise smuuti, mis oli väga kosutav. Kui sai  pargile ring peale tehtud, siis tekkis mul mõte, et peaks külastama ka seal läheduses elavat sõbranna ema. Nii me siis tegimegi ja üllatus oli suur mõlemal poolel, vastu tuli meile kepsakas 87-aastane vanaproua, kellel olid külas ka lapsed, lapselapsed ja lapselapsedki, nende hulgas ka mu noorepõlvesõbranna, kellega aegajalt ikka kohtume. Meie taadiga on nad lapsest saati sõbrad olnud ja koos mänginud.  Emotsioonid olid sellest  kohtumisest laes, sest meenutada ühistest toredatest aegadest oli oi kui palju. Kahjuks lendab aeg meeldivas seltskonnas linnutiivul ja tuli lahkuda aga keegi on öelnud, et kõik lahkumised on peatsed jällekohtumised. Nii et ei maksa kurvastada lahkumise üle, vaid tuleb tunda rõõmu meeldivatest kohtumistest. Oleme oma tütrele nii tänulikud, et meil koos selline ilus päev veedetud sai, õhtul sai lahku mindud õnnetunne tükiks ajaks südames. Veel praegugi kerkib nii mõnigi tore sündmus tollest kaugest ajast mõtetesse.

Pidupäevadele järgnevad argipäevad, pensionärina  on tore aias vaikselt omas tempos  toimetada ja nii mõnus, et saab juba midagi värsket oma aiast suhu pista. Till, redis, rukola, salat, murulauk, rabarber sünnivad süüa, ootame siis veel, kuni saab ka suvikõrvitsat, kurki, tomatit. Praegu peab neid veel ostma, sest FitLapi kava vaja ju ikka jälgida, et kenasti vormis püsida. Häbi tunnistada, aga tegin hiljuti esimest korda kavajärgset rabarberikooki mandlijahuga, kohe mitmekordse portsu, mis maitses meile taadiga mõlematele. Proovimata oli mul ka veel tuunikalasalat avokaadoga, täna hommikuks sai siis see ka tehtud, täitsa hea oli, teen teinekordki.

 

Taldriku  äärel tore vidin, millega saab kaunistamiseks spiraale teha.

Kaaluga on ikka nii, et läheb vaheldumisi nii ülesmäge kui allamäge. Õnneks mahub number veel mu enda etteseatud piiridesse, kuigi ideaalis oleks vaja veel mõnest kilost lahti saada. Lootust pole veel kaotanud, kuigi vahel tundub, et justkui mingi sein oleks ees, aga nagu öeldakse, et lootus sureb viimasena.

 

Elame veel!