Tere!

Jälle nädal möödas. Toitumine käib ikka FitLapi kava kohaselt ja endiselt olen kaalulangetaja, kuigi langust ei toimu. Kaal kõigub endiselt, aga õnneks sellest numbrist üle pole läinud, mille ma enda jaoks ülemiseks piiriks olen välja mõelnud. Tahaks küll mõnest kilost (3-4 kg) talverasvast lahti saada, et jõuda samale kaalule, mis oli eelmise aasta sügisel, aga senini pole see õnnestunud. Aga sellepärast ma eriti ei muretse, käib see kaal ka, kui paremat võtta ei ole. Täna õhtul tuleb maituld teha ja grillihooaeg avada. Selleks juba lubatud Nõo kanasaslõkk ja salatimaterjal varutud. Nii et püüan  ilma patuta läbi saada. Loodame, et ilmateade seekord ei valeta, hommikul lubati, et õhtuks läheb ilm ilusaks.

Kevadsoojus on tänavu visa tulema aga nii väga tahaks juba aias toimetada. Külvikalendri järgi on 21. aprill kuni 4. mai kahenädalane istutusaeg, mis sobib erinevate taimede külvamiseks ja istutamiseks.  Vanarahvas pidas neist tarkustest kinni ja enamasti arvestati põllutööde tegemisel ikka kuufaasidega. Kartulid pandi maha siis, kui toomingas õitsema hakkas. Omal ajal, kui tööl käisin, siis sai aiatöid tehtud nii, kuidas aega oli ja ilm lubas. Maakodus kasvatasime ikka kõike ise  - alustades kartulitest kuni supiroheliseni. Reedeti, kui tööpäev lõppes, siis perega bussiga maale ja toimetama, nii pühapäeva õhtuni välja. Selle kahe päevaga sai kõik enam-vähem korda. Alati oli nii kahju õhtul ära tulla, sest oma ilusat korda tehtud aeda polnud kunagi aega nautida. Esmaspäeva hommikul töö jälle ootas ja järgmiseks nädalavahetuseks oli uus umbrohi kasvanud.

Nüüd, kui linnas oma väike aiake, siis hoopis teine lugu. Suvel elu õues käibki. Kasvuhoones  tillid juba sellised, et varsti saab juba näpistada ja põske pista. Salat ka üleval, nii et lootust varsti oma salatit süüa. Õues küll veel midagi maha pandud ei ole aga pea seegi aeg kätte ei jõua, kui maa soojeneb. Labidatöö on taadil juba tehtud ja varsti saab lilleseemned peenrasse külvata ning suvikõrvits, mõni jupike uba ja kartuleid maha panna. Avamaa kurkidega läheb veel aega.   Eile õhtul oli selle kevade esimene äike. Vähemasti Tartus müristas päris kõvasti. Vanarahvatarkuse järgi võib siis juba maas istuda, pärast müristamist pidi mürk maa seest välja minema. Selliseid tarkusi peab uskuma ja kindlasti on sellel jutul tõepõhi all, sest lapsepõlvest mäletan, kui sai varakevadel paljajalu joostud, siis pärast jalad valutasid. Vanemad küll hoiatasid, aga kes see siis uskus seda ja nii mõnus oli ju paljajalu joosta.

Praegu aga naudin igat hetke õues, vaja vaikselt lillepeenraid korrastada ja mõelda, kuhu mida maha panna. Aiake pole kuigi suur ja osa sellest oleme pannud muru alla, peab ikka olema ruumi, kus lapsed saavad joosta. Need mõned peenrajupid on  rohkem enda lõbuks ja meeldivaks ajaviiteks, et saaks näpud ikka mullaseks teha. Eile leidsin lillepeenralt sellised iludused.


 

Nagu ma siin juba kirjutanud olen, et enamasti lilled tulevad ise minu juurde. Need tulbisibulad andis mulle paar aastat tagasi kolleeg, kellel endal aeda pole, aga oli nad saanud koos mingi kaubaga boonusena kaasa. Teadis, et meil on aiake ja tõi mulle. Paistab varajane sort olevat aga ilusad omapäraste õitega. Seega, elu on lill, tsiteerides siin ühte kaaskirjutajat!

 

Häid maipühi!