Tere!

 

Viimasest postitusest üle poole kuu jälle möödas. Ei teagi, kuhu see aeg kadunud on. Alles sai siin tunda rõõmu esimestest kevadlilledest, nüüd juba vanad head pojengid täisõites ja mõni sort juba õitsemise lõpetanudki. Ei saa mitte kirjutamata jätta lillest, mis mulle juunis kolm aastat tagasi ümmarguseks sünnipäevaks kingiti. Tegemist Jaapani puispojengiga, millest ma polnud kuulnudki, oli teine pisike tundmatu taimeke.  Kõigepealt sai internetist hangitud teadmisi, millega tegu, millised peavad olema kasvutingimused ja kuidas istutada ja kasta. Tundus, et kasvukohaks võiks olla majaesine, kuhu paistab ainult õhtune päike. Taim pidi kasvama palju suuremaks, kui tavaline pojeng, peaaegu kahe meetri kõrguseks ja kastmisega peab olema tagasihoidlik. Esialgu kartsin, et ega ta meie tingimustes talve üle ei ela, aga kevadel ajas vapralt ikka mõned kasvukesed välja ja nii paar aastat. Sel kevadel oli ta juba pärsi suurekene ja olid näha juba puitunud oksad, nii nagu nimigi ütleb - puispojeng. Ja imede-ime, ühel päeval märkasin, et vist hakkavad õienupud tulema, neid oli lausa üle kümne. Käisin igal hommikul teda silitamas, sest jõudnud ära oodata, millal esimes õit näha saab, et näha milline ta välja näeb ja mis värv oni. Aga ära jõudsin oodata ja siis kohe helistasin kinkijale, et tulgu seda iludust, mis ta mulle kinkis, imetlema. Selline ta siis välja nägi ja pakkus oma võimsate ühekordsete õitega mulle paar nädalat silmarõõmu, ehk hingetoitu.

Sel kevadel on meil aias olnud teisigi esimakordselt õitsejatid, nägin ära ka kauni veigela ja iileksi õied. Kevadel, kui oma amplililli hakkasin istutama, siis jäi pilk peale aias kasvavale metsmaasika puhmale, mis on imekombel koos sinilille põõsaga meie aeda sattunud. Tekkis mõte, et mis oleks, kui prooviks, kas metsmaasikas ka amplis kasvab. Nagu juuresolevalt fotolt paistab, kasvab, õitseb ja annab isegi saaki ja on üleüldse dekoratiivne oma uhkete rippuvate külgvõsudega. Uskuge või mitte, aga täna sai juba mitu metsmaasikat suhu pistetud.

Lisaks silmailule on nii mõnus oma aiast võtta igasugust rohelist toidulisa. Salatikraamist enam puudust ei tule. Rukola ja till külvavad kevadel kasvuhoones ennast ise maha, lisaks minu külvatud redised, salat, basiilik, murulauk. Tomatid õitsevad ja kurgi-, suvikõrvitsa taimedki juba päris suured. Nii et veel pisut kannatust ja ei pea poest üldse enam vabavara ostma. Nagu hommikul telekas räägiti, pidi kaugelt toodud kraam  ju hirmus mürgine olema.

Tuleb aga  hoolega kava jälgida, milleks tublimad siin annavad innustust. Tänu Matildale tuleb vahel meelde, et ikka vaja uusi toitusid ka proovida. Seekord sai esimest korda tehtud kartulivormi, milles kanamuna asemel kasutasin hoopis vutimuna. Mulle maitses, olen üleüldse suur vutimuna sööja.

Teine toit, mille koostisest mul aimugi polnud, oli tširbuli, ehk lillkapsas munaga. Ega mul viimasesse eriti usku polnud, aga maitseks pisut soola ja pipart ja sai  üle ootuste hea.

Kava jälgimist ja kaalumist olen viimasel ajal võtnud suhteliselt vabalt. Toidud valmistan ikka FitLapi kava järgi aga kui mõni lisaamps suhu lipsab, siis sellepärast ei põe. Vahel, kui meelde tuleb ennast kaaluda, siis on tulemus õnneks olnud selle piiri sees, mille ma enda jaoks olen maksimumiks seadnud, kuigi see ei ole just mu unistuste kaal. Püüan ikka samas vaimus jätkata ja ehk kunagi õnnestub ikka veel mõnest kilost lahti saada. Praegu aga nautigem ilusaid suveilmu.

 

Toredat maasikaaega kõigile!