Tere!

Vanainimesel juba hommikul vara uni läinud ja mis siis muud kui toimetama. Tavaliselt olen munade värvimise küll laupäeva õhtupoolikul käsile võtnud aga seekord otsustasin  ära kasutada seda, et tuli pliidi all ja nii need munad värvitud said.

Ühtlasi hakkasin endale hommikusööki valima. Viimasel ajal ma üldse ei planeeri oma menüüd ette, vaid meeldib valik teha just selle järgi, mis parajasti isutab. Tahvelarvuti kätte ja valima. Seekord tuli mõte teha heeringa-kodujuustu salatit, seda küll jällegi asendustega - heeringa asemel panin külmikus oleva suitsulõhe ja redise asemel lõikusin sisse nuikapsast. Väga maisev kõhutäis sai.

Pildile jäi küll "näritud kont", ehk siis taipasin pildistada alles siis, kui mõned suutäied juba söödud, hea et telefon kuivaks jäi, sest suu jooksis lausa vett. Kui kõht täis, siis helistasin lastele, et kuna neil seekord aega on läbi tulla, et meil munad juba värvitud.

Seepeale ütles tütar, et astuvad juba varsti läbi, kuna homme on juba hommikust peale sporditüdrukutel järjekordsed võistlused, seega homne päev ei sobi. Kuulsin ka seda, kui kõige väiksem tüdruk ütles kõrvalt, et äkki jänku peidab seekord munad hoopis aeda. No miks ka mitte, otsisn munade jaoks ruttu väikese korvikese ja õue kohta otsima, kuhu see peita. Kuna kaunis kukehari mul sel aastal maha lõikamata, sest ta on ka tavel dekoratiivne, siis sinna põõsasse oligi hea korv sokutada. Jõudsin ise  tuppa põgeneda, enne kui lapsed tulid. Väike tüdruk  otsis mööda aeda ikka tükk aega, enne kui korvi põõsast üles leidis. Seekord siis oli meil lastega selline lahe mäg. Mis sest, et kõik teadsid, et mummu selle korvi pöösasse  sokutas, selles polnud kahtlustki, selle korviga toas ju koguaeg mägintud ja laual kausiski samasugused munad aga tore ju ikka.

Ise ma praegu juba paar päeva õues ei käi, sest väike külmetus on kallal. Ise ka ei tea, kust see tuli. Tegelikult vist isegi tean, taat meil siin mõni päev tagasi paukus ja turtsus. Tema meil selline kiire põdeja, nohu tuleb ja nohu läheb, ju ta siis mulle ka mõne pisiku kinkis, ega ta kade poiss ei ole. Minul seevastu on nii, et kui ravida, siis läheb nohu kahe nädalaga üle, kui ei ravi, siis neljateistkümne päevaga. Praegu on ainult selline väike krõbin  aga nahk koguaeg märg ja nõrkus. See ikka viitab sellele, et haigus sees. Ma olengi selline ilma palavikuta põdeja. Võtan siin paar päeva rahulikult, loen oma hunnikusse kogunenud ajakirjad läbi ja pean pühi.

Head pühade jätku!

P.S. See on mu 99-s postitus.