Tere!

Täna hommikul kaalule astudes vaatas vastu number, mis paneb jälle rõõmust kilkama. Oma esimese nn. suure eesmärgiga sain hakkama 17. juuliks k.a., siis seedisin asja natuke ja panin maha oma eesmärgile veel pisikese lisaboonuse, et -2,2 kilo veel, s.t. lõplikuks kaaluks jääks 75 kilo. Nii mõnegi jaoks on see kindlasti algkaal, millest alustada, aga mulle, s.t. vanemale inimesele, minu unistuste kaal. Ka kehamassiindeksi järgi oolen veel ülekaalus.  Aga midagi peab ju ikka alles ka jääma kontidele ja eks see ole suuresti ka enesetunde küsimus, kontrast on nüüdki suur endise ja praeguse minu vahel. Siin enne ja nüüd fotod, esimene on ilus mälestus õnnelikest noortest, nädal aega pärast tähtsat elusündmust, keskmisel koos 40 aastaga kogutud "varandusega" ja viimane tehtud umbes kuu aega tagasi.

Enne sain tuttavatelt kiitvaid märkusi, nüüd aga juba hoiatusi, et ära sa enam küll maha võta. Üks proua ütles lausa, et enne ümmargusena meeldisid sa mulle rohkem aga kui ma vastu küsisin, et aga kas mu enesetunne ja tervis maksavad ka midagi, siis leidsime ühise keele, et need on ikka kõige tähtsamad.

Niisiis hetke kaal - 74,9 kilo, alates 23.07.2016 kuni tänaseni s.t. 411 päevaga maha söödud 34,3 kilo, mis teeb keskmiselt 83 g päevas. Vahepeal oli seis lausa selline, et pea pooleteise kuuga ei juhtunud mitte midagi, pigem kaal isegi pisut tõusis, siis vähendasi kalorsust 10 %. Nagu keegi siin arvas ja hakkasin minagi mõtlema, et vast organism tunneb ära, et minu piir on käes ning tegelikult olin ka selle kaaluga täiesti rahul. Aga läks aega, mis läks, kuni nüüd paari viimase nädalaga hakkas asi nobedalt liikuma. Juba eile oli number kaalul 75,1 ja oli arvata et tänaseks olen oma plaani täitnud, seega preemiaks plaanisin hommikuks odrajahu pannkooke teha. Ainult et odrajahu asendasin kaerajahuga aga koogid olid super.

Nüüd esimese asjana võtan selle 10% kalorsuse vähendamise maha ja ehk siis mõne aja pärast proovin ka kaalu säilitamise ära. Imelik on see, et mingeid nn. patumõtteid peas ei ole, pidu ei tule ja oma suurt lemmikut valgehallitusjuustu saan ju nagunii oma kavasse sisse planeerida. Peab ka vist mõni päev sammud poe poole seadma, sest hetkel on ainult üks paar parajaid teksapükse. Ja nii räägib vanainimene, kes kunagi arvas, et teksasid ma ei pane kunagi jalga. Seda on tütargi mulle korduvalt meelde tuletanud, et ei tea, kes see küll oli, kes ütles, et tema küll teksapükse kandma ei hakka. Nii et ära iial ütle iial. Ja veel üks asi, olin sunnitud abielusõrmuse, mida mitu korda olen suuremaks venitada lasknud, tõstma oma õigelt kohalt keskmisesse sõrme, sest endises kohas oli oht sellest ilma jääda.

Mis siis muud, kui harjume siin tasapisi oma uue minaga ja kohaneme uute olukordadega. Aga sellest ehk edaspidi.

 

Kõike kaunist ja päikest südamesse!