Tere!

Ühel päeval tegin endale üle pika aja linna päeva, s.t. käisin avaturul, vaatasin kesklinnas ringi ja läksin pärast ka endistele töökaaslastele külla. Juba eelmisel päeval mõtlesin selle peale, et lõuna ajal ma kodus pole ning tegin toitu rohkem, et saaks karbiga kaasa võtta ja lõuna töö juures ära süüa. Uun on seal olemas ja kööginurk ka, kus saab omaette süüa.

Ega ma sealt turult eriti midagi osta plaaninud, aga mulle meeldib käia avaturu servas paiknevates poodides - Tuhat ja üks vajalikku asja ja selle kõrval asuvas nõude poes. Sealt võib teinekord leida põnevaid asju. Kuna seoses FitLapi toitumiskavaga on vaja niipalju erinevaid totsikuid ja karbikesi toiduainete hoidmiseks, siis olen sealt endale ostnud mitu keraamilist purgikest, soolavaka ja suhkrutoosi Stevia hoidmiseks.

 

Panin seekordki paarile asjale silma peale, eks järgmine kord ostan. Kui linnapeal lonkimisest kõrini sai, läksin oma endise töö juurde. Seal tabas mind mitu meeldivat üllatust. Koridoris esimesena vastu tulnud kolleeg sõnas, et sa lähed iga päevaga nooremaks, kuidas sa seda teed. Teine kolleeg ütles: "A sina oled, ma ei tundnud sind ära. Kuule, sa oled kuidagi väiksemaks jäänud, õpeta mulle ka, kuidas see käib?" Vastus saab olla ainult üks, süüa tuleb tervislikult, õigeid asju koos ja samas mitte liiga vähe. Sellised mäkamised on muusika minu kõrvadele ju, kuigi ise olin arvanud, et seoses kõhnemaks jäämisega on ka näkku ka kortse juurde tulnud. Aga eks mra ikka siis pisut nooruslikum välja näen, kui teised seda märkavad. Vähemasti samm on küll kiiremaks läinud ja riietuski muutunud, sest vanasti sai selga pandud selliseid asju, mis volüüme varjaks. Sellised sõprade kiidusõnad on nii innustavad. Ja pealegi, kes see koera saba ikka kergitab, kui koer mitte ise.

Viimasel koolivaheaja nädalal helistas mulle lapselaps, ning küsis kas ta võib külla tulla ja ööseks jääda, et kui kool pihta hakkab, siis ei mängi enam välja. Olime siin teismelise neiuga mõnusasti koos, sõime ja ajasime juttu. Tuli jutuks ka minu toitumine ja ma küsisin, et mis sa arvad, mitu kilo ma oma kehakaalust kaotanud olen? Ta pakkus erinevaid variante, ära ei arvanud. Siis ma ütlesin selle numbri välja, et 33 kilo, mille peale tema huilgas vaimustusega täiest kõrist kolmkümmend kolm ja lõpuks kilkasime siin koos nagu kaks teismelist, 33 kilo, tunne oli selline et tahaks oma rõõmu tervele maailmale kuulutada. Hea, et omaette elamine, muidu oleks kõik naabrid kokku jooksnud, et mis lahti. Oma maja eelis on see, et lärma palju tahad, kedagi ei sega. Tegelikult polegi see number nii tähtis, kuivõrd saavutatud parem enesetunne ja iseendaga läbisaamine. Ja hetkel on see number lausa -33,5, nii et kohe-kohe peaks plaan sajaprotsendiliselt täidetud olema.

 

Head unistuste täitumist ja osake oma saavutuste üle ka uhked olla!