Tere!

 

Uskumatu, aga see tänavuaastane suvi ikka muudkui kestab ja kestab. Kardan, et see ilus aeg, justkui unenägu, saab äkitsi otsa, sest täna avastasin, et lillepeenras on hakanud sügiskrookused õitsema. Tavaliselt on need küll olnud hoopis hilisemad õitsejad aga siin nad on.

Teised suured üllatajad on Virkliisud, kes olid tänu sellele suurele kuumusele ja põuale õitsemise lõpetanud. Aga oma nime on nad oma õiterohkusega täielikult õigustanud. Täna  märkasin, et ka nemad on taas täies õiteilus.

Osa lehti on juba pisut kollaseks tõmbunud, nii et sügis hakkab ikka vaikselt uksele koputama. Köögiaknast paistab oma aia lillepeenar ja taamalt ka tükike naabrite aeda, kus kasvab suur kask,  lõunalauas istudes juhtis taat tähelepanu sellele, et ka kaselehed hakkavad vaikselt juba kolletuma. Kuidagi nukrus tahab vaikselt hinge pugeda, sest looduses on märke saabuvast pimedast ajast ja lapselapsigi näeb siin meie juures nüüd harva. Suvel olid nad  tihti,siin aga nüüd on meil nii  imelikult vaikne. Algas ju uus kooliaasta ja ka meie peres järjekordne lapselaps läks esimesse klassi. Kõigil oma kohustused ja aega napib. Nüüd siis on meil veel üks lasteaialaps, kes tuleval aastal kooli läheb. Aga küllap selle vaikusega tasapisi harjub ja eks nad ikka vahel läbi astuvad.

Ei saa mitte vanainimene jätta kirjutamata ka haigustest, seekord küll usun, et põhjustajaks oli see suur palavus. Tegelikult ei midagi uut, vaid juba aasta tagasi kimbutanud häda. Nimelt õues toimetades märkasin, et silma ees oleks nagu mingi ämblikuvõrgutaoline asi. Kui hakkasin seda käega ära lükkama, siis selgus, et ei ole minit ämblikuvõrku ja  taipasin, et asi on silmas. Kui tõstad pilgu üles, siis keerleks justkui mingi tume suitsuviirg silma ees. Üsna ebamugav tunne. Eelmine kord sain üsna kiiresti silmaarstile ja ka ravimi, millest oli abi, kuigi läks ikka mitu kuud, enne kui asi korda sai. Pidigi olema häda - heljum klaaskehas - mis tekib vanemas eas. Sel korral aga lugu hullem, sai uuritud läbi kõik võimalused silmaarstile saada, aga aja oleks saanud alles oktoobriks. Sain küll osta käsimüügist sama ravimit, mida eelmisel korral kasutasin, aga seekord oli veel ka muid sümptomeid - valu ja pisaratevool - nii et ainuüksi sellest ravimist ei piisanud. Õnneks oli polikliiniku registratuuris nii lahke daam ja küsis, et milles probleem. Kuulanud mind ära, soovitas ta ikkagi otse silmaarstile helistada. Nii ma ka tegin ja sain telefonikonsultatsiooni ja veel lisaks ka teise ravimisoovituse. Nii et hetkel ravi käib, silm on juba paremaks läinud  ja ootan oma järjekorda, et teha põhjalikumad uuringud, mis olevat vajalikud. Nii et tuleb ikka oma muret kurta, küllap siis ka abi saab.

Toitumisega on viimasel ajal hästi, püsin ilusti kavas ja jäätisega patustama enam ei kipu, nagu seda suvel aeg-ajalt juhtus. Paarist suvekilost olen ka jagu saanud aga unistus veel kahest kilost langetamisest on ikka täitumata. Nii et aastaga sain lahti 34 liigsest kilost, millest 2 kilo tuli vaikselt tagasi ja teise aasta jooksul on õnnestunud kaal säilitada, seda väikeste kõikumistega vahetevahel, kuigi olen endiselt  langetusrežiimil. Eks aeg näitab, kas kunagi läheb veel see paar kilo maha, aga sellepärast ma ei põe. Tsiteerides oma lapselast, kõik on ju häääästi!

 

Päikest kõigile!