Tere!

Paistab, et tänavu pole seemnete muldapanekuga kuhugi kiiret, talv ei taha sugugi oma võimu käest anda. Mul oli lootus, et sel talvel pääsen külmetusest. Korraliku kodanikuna olen juba teist aastat järjest lasknud ennast gripi vastu vaktsineerida ja olen kindel, et sellest on ka kasu. Pisut üle nädala tagasi hakkas taat turtsuma ja oli natuke tõbine aga kolme päevaga oli tal tervis juba korras aga siis hakkasin mina aevastama ja kurk oli pisut valus. Nii see asi vaikselt vinduma hakkas. Ilma palavikuta, aga enesetunde järgi olin jumala haige. Neli päeva jutti  istusin toas ja täiesti katki, nii nagu kaalgi tundub olevat. Vähe sellest, et olles uuesti juba eelmisest kuust langetusrezhiimil, ta mitte ainult ei seisa paigal, vaid hoopis otsustas tõusma hakata. Ei tea küll miks? Ei usu, et see neli päeva toas istumist nii pahasti mõjub, aga kes teab. Kuu lõpus sai isegi proovitud üks mõistlik patutoidukord teha, et organismi veidike ergutada, aga ei midagi. Eelmisel talvel sellist probleemi kaaluga millegipärast ei olnud, kõik kulges plaanipäraselt ja 2017. aasta sügiseks nägin oma soovitud kaalu ära. Aga edasi asi enam nii roosiline pole olnud.  

Tervise mõttes aga asjad juba palju paremad. Õnneks eile hommikul ärkasin juba teise inimesena, taskurätti ei pidanud enam nina all hoidma ja  enne lõunasööki läksin oma tavalisele jalutusringile. Käin alati õues enne sööki ära, kui peale sööki minna, siis kipub kõht uuesti tõhjaks minema. Pisut tuuline oli, aga soojalt riidesse ja õues oli mõnus. Tegin päris pika ringi.

Eile õhtul oli minuga imelik lugu, aeg-ajalt loen siit ikka teiste magusaisudest ja muudest patustamistest. Ma pole kunagi eriti võileibu armastanud, vaid tahan ikka sooja toitu, aga imekombel tabas ka mind üks isu - võileiva isu. Istusin enne hilisõhtust toidukorda arvuti ette ja hakkasin uurima erinevaid FitLapi võileibade retsepte. Külmikus oli poolik pakk suitsutatud broilerifileed ja philadelphia toorjuustu ning sepikust, kurgist, paprikast ning eelpool nimetatud ainetest valmisid nämmad võileivad.

Selline pisut pessimistlik sai mu sajas postitus aga tegelikult on nii, et kui see kaal ajab oma kiusu endiselt selle 5 kilo piirides, nagu ta siiani on teinud, siis elan selle üle, aga kui peaks juhtuma, et see mu enda peas mõeldud piir ületatud saab, vat siis tulen ja nutan Teie õlad märjaks. Jääb ainult loota, et asi nii kurjaks ei lähe ja peatselt saabuvast suvest saab päästev õlekõrs.

 

Proovime ikka edasi minna, mitte sammukestki tagasi.