Tere!

 

Paistab, et suvi on meid kõiki oma tegemistesse neelanud, nii et vanu tuttavaid kohtab siin blogis harva. See ka loomulik, sest kes see ikka sellistel ilusatel päevadel raatsib ja leiab aega toas arvutis toimetada. Ainuke tubli, kes jõuab nii palju, on meil siin Ennike, et viitsib ja leiab aega endiselt  oma tegemistest kirjutada. Imetlen seda tahtejõudu, visadust ning heas mõttes “trennihullust”. Ise ma pole viimasel paaril nädalal enamusel päevadel jalga isegi väravast välja tõstnud, rääkimata pikemast jalutuskäigust. Ainus trenn on kaks korda päevas aias ja kasvuhoones tehtav kastekannusport ning muud kodu- ning aiatööd. Tegelikult on need nädalad läinud linnutiivul, sest niipea, kui meie tuulerõugetäpiline lapselaps hakkas kosuma, oli järg järgmise hoolealuse käes. See oli ammu kokku lepitud, sest lapsevanematel ees järjekordne tööreis ja eelmise reede õhtul koliti mummu lasteaeda sisse. See meie kuueaastane pesamuna paneb karud ka tantsima ja igav temaga juba ei hakka. Ainult ühel päeval, kui väljas oli pilvine ja pisut vihmane, puges ka lapsel emmeigatsus hinge, vat see oli keeruline päev, aga hakkama me saime ja rõõm oli suur, kui ühel hommikul ärgates leidis laps emme oma kaisust.

Suvi ka selle poolest vahva aeg, et siin väikeste eramajade piirkonnas, kus tuntakse oma ümberkaudseid   naabreid, elavneb ka omavaheline suhtlus. Talvel eriti ei kohta õues kedagi aga suvel väljas toimetades on tore  üle aia mõni sõna juttu ajada, vahel nõu ja abi üksteise käest paluda, lilletaimi ja juurikaid vahetada jne. Naabritega on meil igati vedanud, siin on koos sõbralik ja abivalmis seltskond. Paar päeva tagasi näiteks hüüdis mind üle aia naabrimees, ta oli kalal käinud ja teades mu nõrkust kala vastu, pakkus mulle lahkelt paari latikat. Kui noored olime, siis ei söönud meie taat üldse kala, rääkimata kala puhastamisest. Aga mina rannaäärse tüdrukuna olen suutnud ta õpetada kala armastama ja nüüd on ta kala puhastamise vabatahtlikult võtnud  enda tööks. Paar aastat tagasi meisterdas ta aeda käepärastest materjalidest isegi suitsuahju. Nii et seekord panime kala suitsu ja oi kui hea see maitses. Minu õnneks on suitsulatikas ka täiesti FitLapi kavakohane toit. Otsisin kavast välja peedi-kartuli suitsukalasalati retsepti. Kuna eelmisest toidust oli jäänud üle täistera spagette, siis asendasin kartul nendega, tulemus sai väga maitsev.

Kuna suvel armastangi endale rohkem salateid teha, siis tegin kalasalatit kohe paariks toidukorraks valmis. Kiidetud olgu kalamehest naabrimees, kes raatsib  vahetevahel ka naabritele mõne kala poetada. Meie aias on jällegi head vihmaussi kohad, kust saab neid kaladele söödaks kaevata. Nii me siin sõbralikult toimetame.

Kaalurindel seis sama, ei midagi uut. Seda juba igav kirjutada, et olen endiselt kaalulanguseta langetaja. Igasugu vigurid proovitud, oldud säiltaja, kalorsust  vähendatud, suurendatud, uuesti langetaja, proovitud olla mõni aeg ilma patutoidukorrata ja siis jälle iga nädal patutoidukorda kasutatud. Aga ei mingeid muutusi, oma soovitud 3 kilo kaotamisega pole ikka hakkama saanud, kaal oleks justkui kinni kiilunud.  Täna hommikul oma postkasti piiludes klõpsasin teatel: see päev saab jälle elavaks. Avanesid 15.06.2010.a.meie aias tehtud lapselapse viienda sünnipäeva pildid. Jõudes pildini, kus ma ise peal, ma lausa ehmusin. Kas tõesti 8 aastat tagasi nägin ma selline välja ja siis polnud ma ju veel oma tippkaalus. Vat nüüd saan ma aru, et pean enda üle uhke olema, et see  teekond sai ette võetud ja pean saavutatuga rahul olema. Elagu FitLap! Kui ükskord peaks ka selle viimase plaanitud 3 kilo kaotamisega hakkama saama, siis see oleks lausa boonuseks.

 

Elame veel!