Tere!

 

Vaatasin huvi pärast järgi, millal ma viimase postituse tegin - sellest juba üle kuu aja möödas. Pensionäri asi, elu on kiire. Aprilli lõpus ja mai alguses, siis kui olid ilusad ilmad, ei raatsinud hetkegi toas istuda, sai pisut näppe mullaseks tehtud, vaja ju ikka endale vabavara kasvatada. Päike meelitas igasuguseid seemnekesi mulda panema ja isegi kaks tomatitaime istutasin oma väikese kasvuhoone nurka. Nüüd nad seal siis nukrutsevad ja nõuavad sooja, seega hool iga päev ööseks kinni katta ja hommikul jällegi vaatamas käia, et kas on ikka öökülm halastanud. Senini õnneks on meie omad veel elus, paaril tuttaval on kahjuks öökülm juba oma töö teinud. Praegu on nii tore, et saab juba omast aiast võtta murulauku, tillioksakesi ja rukolat salati sisse, ega redistegagi enam pikalt lähe, päris suured teised juba.   Ma nii naudin seda aega, kui saab juba oma aiast midagi võtta. Oma suurte plaanidega sain õnneks enne vihmasid hakkama. Aia värvimine selleks aastaks lõpetatud, ilm tuli mulle appi, et sain oma värvimishulluse karussellilt maha. Kõik, mis vähegi pintseldada tahtis (aed, aiamaja, väravad, terass, õuepingid jne.) sai värskenduse.

Mitu aastat on mul peas tiksund mõte, et tahaks endale aiakiiku, sel kevadel hakkasin uurima arvutist, et kust võiks saada ja mis see maksab. Nähes hindasid, jõudsin otsusele, et pensionäri rahakott seda ei võimalda. Kuni ühel päeval astus hea tuttav läbi, jõime teed ja ühtlasi küpses plaan, et võiks minna Magazini poodi, seal igasugu pudi-padi kaupa, tore niisama vaadata ja ühtlasi oleks mõned seemned ka vaja osta. Ja esimene asi, mis mulle vastu vaatas, oli aiakiik. Täpselt see, mis vaja, päris korralik, kandejõuga 320 kilo ja mis eriti hea, (soodus)hind oli taskukohane. Nii et sattusin õigel ajal õigesse kohta ja kuna olime autoga, siis kiigu ja seemnetega me sealt tagasi tulime. Nüüd siis ilusate ilmadega on seal nii mõnus istuda ja puhata ning värsket piparmündi teed või hommikukohvi rüübata.

Aga kuna ilmataat teeb siin oma vingepusse, siis nüüd  hea vihmapüha pidada, istun toas ja lakun haavu. Nimelt mõni aeg tagasi juhtus see, et murdus hambakroon, tänu millele tekkis uue proteesi vajadus. ‘Nüüd ma tihe külaline hambaarstil. Tänu sellele olin sunnitud kaks korda kaks kroonialust murdunud hammast välja tõmbama, mis ei ole päris meeldiv tegevus. Kõik see paranemine võtab tükk aega seega ka uue proteesi saamiseni läheb oma kuuukene vähemalt. Alles nüüd saan aru kui kulda väärt on iga oma hammas, sest hetkel on söömisega päris tegemist ja nuputamist. Õnneks on meil siin retsepte, mille vahel valida. Kõigepealt lähevad loosi muidugi büreesupid, pudrud ja muu pehmem kraam. Nii et kaalule ma praegu väga ei keskendu, ainult jälgin silmanurgast, langetamisest rääkimata. Kava püüan ikka toituda, kuigi tulemused pole eriti roosilised.

Tegelikult pani mind mõtlema üks paari päeva tagune juhtum, kus istusin ooteruumis ja ootasin oma hambatõmbamise järge. Ühest kabinetist väljus patsient, kes oli pehmelt öeldes  ülekaaluline. Ja teate, ma ei mõelnud seda, et kui raske temal võib olla oma kilosid kaasas kanda, vaid hoopis jõudsin äratundmisele, et kui õnnelik ja tänulik ma pean olema, et minuga see juhtus, et ma juhuste kokkulangemise ja enda äratundmise tõttu siia FitLapi keskkonda sattusin. Seega kadusid igasugused mõtted n.ö. kava jälgimise väsimusest  ja “motivatsioon” jätkata samas vaimus tõusis lakke.

Mis puutub blogidesse, siis teiste kirjutis olen püüdnud ikka lugeda, aga kommenteerimisega oli küll vahepeal midagi lahti, kõik mu kirjutised lihtsalt kadusid. Loodame, et sellega on nüüd jälle korras. Ja paistab, et jälle on näha ka tähemärkide arv.

Sellised vihmase ilma mõtted seekord  ja ilusad ilmad tulevad ükskord nagunii.

 

Päikest kõigile!