Tere!

Jälle reede. Alles oli esmaspäev, nädalad kihutavad rongikiirusel mööda. Hommikul siras akna taga päike ja see tuletas meelde, et peaks oma toalilled üle vaatama. Kusagilt on meelde jäänud lause, et vanaema paneb näpuotsaga südamesoojust lillepotti. Nüüd olen ise vanaema ja oskan toalilledest rõõmu tunda. Oma noorusajal imetlesin ikka oma ema, kes armastas lilli ja mõtlesin, et kuidas ta viitsib nendega jännata. Vahetevahel sattus mõni lill ka minu elamisse aga nende kasvatamine alati ei õnnestunud. Nüüd olen ise vanaema ja oskan toalilledest rõõmu tunda. Lilledega askeldamine annab hingele kosutust. Kuna aega on märksa rohkem käes, kui noorena, siis on nii hea oma lillekestega suhelda, neid kasta ja niisamagi vaatamas käia, isegi juttu ajada. Kunagi andis mulle üks hea tuttav ühe  Aafrika kannikese ehk Säntpoolia poja, mille istutasin mulda. Kuna selle lillega oli suhteliselt lihtne ümber käia ja asi õnnests, siis sellest saigi alguse huvi nende vastu. Paljundamine on suhteliselt lihtne - tuleb murda lille küljest üks leheke, pista mulda ja kasta, ning mõne aja pärast hakkabki leht juuri alla ajama . Varsti kasvab mulla seest välja uus taimeke. Siis pole muud, kui ümberistutamise vaev. Nüüdseks olen neid suutnud endale aknalauale päris palju erinevaid sorte koguda ja mulle meeldib kangesti nendega tegeleda. Lugesin täna kokku ja sain kakskümmend üks potti erinevat värvi kirjude ja ühevärviliste õitega. Nad pole eriti nõudlikud, ainult otsene päikene neile ei meeldi. Kaitseks kevadise päikesekõrvetuse vastu püüdsin vanasti kasutada suitsupaberit aga hiljem hankisime akende ette bambusrulood, mida saab vajadusel üles-alla tõmmata. Neile meeldib ka, kui neil aeg-ajalt pisut lehti vähemaks murda, siis hakkavad paremini õitsema. Täna, kui hakkasin oma lillekesi kastma, siis avastasin, et talvine puhkeaeg on läbi saanud, peaaegu kõik Säntpoolia taimed ajavad juba õienuppe ja mõni juba õiteski.

Tuleb minna piiluma oma panipaika, äkki hakkavad juba ratsuritähedki nupukesi välja ajama, et uute õitega üllatada. Nii et saabunud on ilus aeg, iga päev pakub mingeid üllatusi. Hommikupoolikul, kui õue hakkasin minema, siis avastasin, et maja otsa juures, kus päikene juba soojendab, on tulbid oma nupud maa seest välja pistnud ja lumikellukesedki juba õitsevad mõnes kohas. Nii et loodus üllatab iga päev millegagi. See annab hingele palju kosutust. Aga ikka suudab ka FitLapi veel üllatada oma maitseelamustega, sest veel on siin palju retsepte, mida pole proovinud. Näiteks hiljuti  tegin salatit, mida polnud veel söönud - kana-avokaado salatit.

Juba vanast ajast olen suur avokaado sõber ja ostan neid alati koju valmis. Kuna ükspäev jäi seljankast praetud broilerifileed üle, siis sai arvutist otsitud retsept, kus saaks selle ära kasutada. Lisaks paprikat, tomatit, kõike ikka retsepti järgi ja tuli väega maitsev õhtune amps. Kindlasti teen teinekordki.

Ilusaid üllatusi kõigile, nii hingele kui kõhule!