Tere!

Tänavu saabus sügis koos kalendrisügisega. Egas midagi, tuleb harjuda mõttega, et õue minnes peabki nüüd ennast korralikult riidesse panema. Ega seda enne ei uskunud, kui esimene kurguvalu ja köha käes. Kui juba vanainimene ei oska ja ei taha ennast õigesti riidesse panna, mis sa siis veel lastest rääkida, läheb ikka tükk aega, et uue olukorraga harjuda. Varahommikuti ärgatest läheb esimese asjana silm termomeetrile, mille andur on läbi seina õue viidud, et vaadata, ega ometigi pole öökülma olnud ja seega ka kogu sügisene lilleilu otsa saanud. Senini on õnneks ikka veel plusskraadid olnud, ainult et vihma ja tuult jagub. See soe suvi on nii mõnegi lille kasvamise sassi ajanud. Sain kevadel healt tuttavalt uue Jorjeni juurika ja ootasin seniajani, et milline see õis välja näeb. Arvasin juba, et ega ma sel aastal seda näegi, sest  palava suvega ei tahtnud mu enda Jorjenidki õitseda, ainult mõned õiekesed läksid lahti, kuigi sai korralikult kastetud. Aga ennäe imet, lõpuks jõudsin ikka ära oodata, selline ilus kirju õis. Loodame, et saavad veel oma ilu näidata, enne kui külmad oma töö teevad.

Eilne koerailm suure saju ja tuulega tegi õunapuude otsas puhta töö, õhtul oli ikka päris hirmus kuulata seda kolinat, mis akna taga oli. Hommikul oli mõnus istuda köögilaua taga, rüübata kohvi, tuli pliidi all praksumas. Aknast paistab Kuldreneti õunapuu, lugesin kokku, et puu otsa on  jäänud veel kümmekond ilusat õuna, nii et kohe on see lõbu läbi, et hilisõhtuseks söögikorraks singirulle juustu ja imemagusa klaasja õunaga süüa. Talveks keldrisse panna pole eriti midagi peale mõne Antonovka. Eks peab siis teisiti hakkama saama, ehk saab midagi sõprade käest või tuleb sammud turule seada. Eile näiteks oli hea päev, kui läksin korraks aeda. Üle aia hõikas naabrimees, kas ma kala soovin. Tema oli kalal käinud ja pakkus ka mulle värsket kala niisama heast südamest. Mina, kes ma olen Lämmijärve ääres kala süües üles kasvanud, ei ütle ühestki kalast ära. Taat puhastas õues, panime kergesse soola ja tänaseks sai lõunasöök missugune ja jätkub meile kahele vanainimesele teisekski toidukorraks. Retseptiks ikka FitLapi kavakohane valge kala riisi-juurviljapadjal, kus riisi asendasin kartuliga. Kala, mu lemmik rändas nii kiiresti kõhtu, et ei olnud meeles piltigi teha. Kogu todutegemine käib meil endiselt vahelduva eduga kas kahe erineva potiga või vahel ka ühes potis suuremas koguses. Minu toidud ikka kõik kavakohased. Kaalu rindel pole ka erilisi muutusi, ikka see väike edasi-tagasi kõikumine, kuigi olen endist viisi langetaja ja see kahest kilost lahtisaamise siht endiselt silme eest. Üldjoontes olen rõõmus ja rahul.

Sel suvel juhtus minuga veel üks  tore lugu lillega, mis esialgu nii tore polnudki. Nimelt umbes aasta tagasi tõi tütar mulle oma kodust ära draakonipuu, mis tal kirtses, lootuses, et ehk suudan mina ta ellu äratada. Proovisin siin igasuguseid asju, muuta kastmisreziimi ja kasvukohta kuni lõpuks kevadel viisime hoopis õue, et ehk seal paraneb. Aga ei midagi, siis märkasin, et lehtede all on mingid palja silmaga mittenähtavad putukad, mis lillekest hävitavad. Uurisin internetist, mis võiks aidata. Sai pritsitud rohelise seebi ja kaaliumpermanganaadi seguga. Korraks läks asi paremaks aga lõppes ikkka sellega, et lilleke suri ära. Kahju oli aga lõpuks olin sunnitud ta potist välja raputama. Panin selle lehetu rootsu aeda kaanega kompostikasti nurka püsti ja unustasin. Nüüd umbes nädal aega tagasi tuli ükspäev taat tuppa ja kutsus mind õue imet vaatama. Tema korrastas sügistööde käigus ka vana kompostikasti ja avastas, et lilleke on kastinurgas pimedas ellu ärganud ja ajab uusi kasvusid. Ei jäänudki mul muud üle, kui otsida pott, uuesti mulda istutada, tuppa tuua  ja imestada tema elujõu üle. Selline ta praegu välja näeb.

Nii  nagu siin ikka vahetevahel tavatsetakse öelda: elu on lill!