Tere!

 

Peaaegu nädal sellest möödunud, kui siin viimati kribasin. Teiste kirjutisi olen küll lugemas käinud, nüüd ehk aeg teha väikene ülevaate, kuidas mul endal läinud on.

14.09.2017. oli see päev, kui püstitatud kaalueesmärk sai täidetud ja kuna mingit edasiminekut enam ei toimunud, siis kahtlesin ja võtsin hoogu, et ennast säilitamisele panna. 22.09.17.a. oli kaal ikka sama aga sõbrad, Teie julgustusel ja toetusel alustasin lõpuks säilitamist. Esialgne ehmatus oli suur, kuna ettenähtud portsud läksid ootamatult suureks, toidukogused tõusid pea kolmandiku võrra, nii et annab sisse vintsutada. Kogenud tegijad siin kirjutasid oma kogemustest, kuidas säilitamisel hakkab kaal veel langema, kuni lõpuks jääb paika. Mul aga hoopis teistsiugune kogemus, säiltamisel oldud nädala ajaga kasvas kaal 2,2 kilo. Aga nagu öeldakse, et jonn on jumalast loodud ja lasin aga põikpäiselt säilitamist edasi, et vaadata, mis teine nädal säilitamist kaasa toob. Hetkel seis selline, et kahe viimase ööpäevaga kaal taas languses, kokku -800 g. Tuleb ehk veel nädalake, s. o. järgmise laupäevani vapralt vastu pidada ja siis otsustada, kas kalorsust natuke vähendada või saab samas vaimus jätkata.

Eelmisel nädalal oli veel paar seika, mis natuke viisid argirutiinist välja. Kõigepealt helistasin perearstile, kuna igapäevased ravimid hakkasid otsa lõppema. Kuna meil on väga hoolas ja tähelepanelik tohter, siis ta hakkas kohe pärima, kuidas vahepeal läinud on ja mis kaalunumbrid näitavad. Kuuldes, et nii suured positiivsed muutused on toimunud, arvas ta, et peaks tegema ka kõik analüüsid. Ja nii ma siis ennast näitamas käisin ja kõikvõimalikud proovid ka tegin. Tulemused olid üllatavalt positiivsed, võrreldes varasemate näitajatega. Näiteks minu D-vitamiini näit oli 112, mis vaatamata meie päikesevaesele suvele olevat ikka väga hea tulemus. Igal juhul sain kiita ja veelkordse tõestuse, et väga palju saab õige toitumisega enda tervise heaks ära teha ja tasub ka edaspidi pingutada.

Eelmisse nädalasse sattus veel teinegi päev, mis rõõmu tegi. Nimelt kutsus hea peretuttav mind kaasa Räpinasse, kus meil ühised tuttavad-sugulased elavad. Hommik oli väga sombune ja udune, seetõttu sõites tuli väga ettevaatlik olla aga udu tuli maha ja varsti oli päikegi väljas. Kui kohale jõudsime, siis perenaine vedas parajasti talviseid küttepuid kuuri ja lõime meiegi käed külge. Nagu öeldakse, et seltsis segasem ja töö edeneb mitmekesi palju jõudsamalt. Väga tore oli ennast jõudumööda liigutada ja hiljem kohvitassi taga naistejutte ajada. Selliste kodukanti sõitude juurde käivad ka surnuaial käigud, mis toovad alati kuidagi rahu hinge. Nii ka seekord ja päev õnnestus mööda saata ka ilma igasuguse toidupatustamiseta, sest mul kombeks oma toidud karbiga kaasa võtta ja ega seda keegi ka pahaks pane, sest nähes minu uut väljanägemist rõõmustatakse minuga koos. Õhtul, kui koju jõudsin, siis olin küll väsinud aga õnnelik kordaläinud päevast.

 

Osakem ikka rõõmu tunda koostegemisest!