Tere!

 

Lugesin eile Mari lõbusat lugu tortillast ning tikust ja meenus paaripäevatagune naljalugu, mis minu endaga juhtus. Igal juhul seekord oli ka minul põhjust enda üle naerda ja tore lugeda, et ka teistel vahel juhtub. Lugu selline, et mul kombeks igauguseid märkmeid väikeste märkmepaberite peale üles kirjutada. Vahel ei viitsi tahvelarvutit kööki kaasa võtta, siis kirjutan oma toiduainete kogused retseptist üles, vahel kuulen juhuslikult mõnda head muusikapala, siis kirjutan esitaja nime üles, et netis surfata ja otsida veel mõnda head laulu ja  aeg-ajalt panen märkmepaberile kirja ka oma erinevate pottide ja kausside kaalud, et ei peaks igakord uuesti kaaluma jne. Mõni aeg tagasi korrastasin oma paberimajandust ja viskasin ebavajaliku minema ja vajaliku panin kõik ühte kohta kirja. Paar päeva tagasi tegin multikeetjas oma lemmiksuppi ja kui hakkasin valmistoitu kaaluma, mõtlesin, et vaatan oma tähtsate asjade märkmetest poti kaalu järgi. Aga võta sa näpust, mul pole aimugi, kugu ma need tähtsad ülestähendused pannud olen. Seega ei jäänud muud üle, kui kaaluda ära teine pott, supp koos potiga uuesti kaalule ja siis portsudeks jagama.

Naersin ka taadile, et vist hakkan vanaks jääma ja alates nüüdsest pean hakkama üles kirjutama, kuhu ma oma asjad üles kirjutanud olen. Ausalt, kohe ei oska ära imestada, et selline asi minuga juhtuda saab, sest oma varasema töö töttu olen  paberimajanduses harjunud alati korralik ja täpne olema ja arhiivi korrastamine oli omal ajal lausa mu lemmiktegevus. Ühelegi kolleegile see töö ei meeldinud aga mina tegin hea meelega ja kaustade kokkuõmblemine oli käpas. Niisiis, võttes siin eeskujuks endast nooremaid,  nagu näiteks Carmen, on mul  viimane aeg ka endale muretseda märkmik, oluliste asjade ülesmärkimiseks. Arvutiinimesena pean küll enda jaoks arvutifailina päevikumoodi asja aga ikka üks märkmik võiks ka olla, kuhu nii möödaminnes saab asju kirja panna. Nii et asja jälle poodi minna ja pisut rahakotti tuulutada. Igal juhul ootan põnevusega, kust siis ükskord need minu märkmed välja tulevad ja kus see kindel koht küll on, kuhu ma nad panin.

Mõni aeg tagasi juhtus samast rubriigist veel üks vahva lugu. Nimelt saatis tütar mulle sellise pildi ja küsis, kas need numbrid tunduvad mulle kuidagi tuttavad.

Uurisin tükk aega ja siis taipasin mõistatuse vastuse. Viieaastane lapselaps oli vaadanud telekast multikat ja siis tuli paberiga emme juurde, et selline number tuli televiisori ekraanile. Tema kirjutas need numbrid üles muidagi omal moel aga väga armsalt. Sattusin kogemata helistama nende  lauatelefoni numbrile ja tütar oli parasjagu vannitoas ja ei kuulnud telefoni vastu võtta. Vahva, kui selline telefonineiu omast käest võtta. Seekord siis sellised lood.

 

Olgem ikka rõõmsad, kevad on meie poole teel!