Juuli jutud. Eelarvamustest.

Tere!

Lugedes viimaseid blogisid, jäi silma, kui erinevad on meie maitseeelistused. Aga mõnikord on see, mida me sööme või siis ei söö hoopis kinni meie peas või siis hoopis sellest, et oleme saanud kehva, halvasti maitsestatud rooga, s.t. toit pole valmistatud armastusega. Kirjutaks oma kogemusest piima-aedvilja supiga. Lapsena ma ei võtnud seda suu sissegi. Olin oma peas välja mõelnud, et aedviljasuppi tehakse ainult lihaga ja kui ema seda pakkus, oli kindel vastus, et lihasuppi ei tehta piimaga ja mina seda ei söö. Selline mõtlemine kestis ikka mitu aastat, kuni ükskord, kui läksin sahvrisse, seisis seal riiulil supipott eelpoolmainitud toiduga, kulp sees. Kuna kedagi parasjagu silmapiiril polnud, tekkis mõte, et äkki prooviks, mis maitsega see supp on. Võtsin siis salaja sellesama kulbiga ettevaatlikult suutäie ja imestus oli suur, et tegelikult oli see nii hea. Aga oh häda, ma ei julgenud kellelegi öelda, et tegelikult tahaks kah seda suppi. Läks ikka tükk aega, enne kui julgesin sellest vanematele rääkida ja nüüdseks on ta üks mu lemmiktoitudest.

Ühepajatoit on olnud alati mu lemmik. Ega siis vanasti seda alati ei saanud, kuna värsket liha oli majas ikka siis, kui siga tapeti ja  valmistatii  ahjus. Kindlasti pandi ahjupotti lisaks kartulile, porgandile ja kapsale ka kaalikat. No see ahjus küpsetatud kaalikas oli võrratu maitsega. Ka praegu teen ja söön ühepajatoitu hea meelega ja õnneks maitseb kõigile.

Juba lapsepõlvekodus oli meil  komme, et külalistele pakutakse  süüa. Nii  on olnud hiljem ka meie peres enda ja laste sõpradega. Mäletan üht juhust, kui olin teinud hernesuppi ja tütre sõbranna teatas, et tema küll hernesuppi ei söö. Püüdsin siis lapsega läbi rääkida, et ta ikka väikese suutäie maitseks, et kui kohe üldse ei maitse, siis ei pea sööma, et äkki ta on saanud kehva suppi. Teatavasti, kuulub hernesupi juurde suitsuliha ning kui on pandud liiga vähe soola ja puuduvad maitseained (pipar, küüslauk jne.) siis ta on lausa ebmeeldiva maitsega. Nii me siis kaubale saime ning supp proovitud sai ja edaspidigi läks loosi.  

Olen ka oma lastelastega püüdnud sama taktikat kasutada, soovitan toitu  pisut proovida ja kui ei sobi, siis ei pea sööma. Alati see laste juures ei tööta aga kõige suurem lapselaps, teismeline noormees on  olnud nõus proovima ja enamasti on toidud ka maitsenud. Sellist kaupa meil muidugi ei ole, et vanaema tormaks kiiresti uut toitu valmistama, kui juhtub, et trehvab selline söök olema, mis loosi ei lähe, siis tuleb leppida millegi muuga, mis käepärast võtta, midagi  külmikus ikka leidub ja mingit vingumist ei ole.

Ajas on söögilaud  muutunud palju vaheldusrikkamaks ja põnevamaks, sest poodides on ju kõike, nii toiduaineid,kui ka maitseaineid, saada. Tore on erinevaid asju katsetada, maitsetesse peab  suhtuma eelarvamusteta ja toitu tuleb valmistada armastuse ja austusega. Õnneks saame siin FitLapis roogasid oma võtmes valmistada ja kui mõni toit ikka üldse ei maitse, siis  valikuvõimalustest siin puudu ei tule. Eilne kana-avokaadosalat tuli minu asendustega välja selline ja maitses hästi.

 

Julgeid katsetusi!



Kui artikkel meeldis, siis palun jaga seda!

Personaalne toitumiskava!


Saad ka edaspidi süüa tavalisi ja kiiresti valmivaid toite. Alusta kohe!

Vali periood

Vali maksemeetod