Tere

Üllatuste esmaspäevahommik. Taevataat mängib sel talvel vingerpussi, just nüüd, kui lastel koolivaheaeg sai just läbi, viskas tänase ööga korraliku lumevaiba maha, vähemasti Tartus küll. Eile oli juba päris kindel tunne väljas jalutada, asfalt peaaegu paljas, sai korralik tiir tehtud ja veel oma aias pisut nägu vastu päikest, päikese sooja paid nauditud.

Aknast avaneb praegu selline pilt.

Helen, kas Sa lähed täna suuskadega tööle? Ma pole veel Õue julgenud minna, äkki ei saa lumest läbi. Tundub, et öine lumi ka teehooldajatele üllatus, kell juba kümme aga lumesahka meie tänaval küll veel näinud pole. Blogimisvõistlus sai läbi, palju õnne edukatele! Ma ikka imetlen siin inimesi, kellel juttu jätkub kauemaks ja häid mõtteid tuleb nagu varrukast ning kellele on antud ka head huumorisoont . Mulle endale pakkus see  üllatuse, et oma kahe kirjutisega võistluse perioodil olin kümne esimese hulgas, tähendab mu heietused lähevad ikka kellelegi korda. Ise ka imestan, et siia kirjutajate hulka üldse sattunud olen, sest see juba vana uudis, et juba koolikirjandite kirjutamisega olin  omal ajal kimpus ja kui õpetaja tahtis mind klassi ette vastama kutsuda, siis mõtles sageli ümber, põhjendades, et Sind ikka täna ei kutsu, pole niipalju aega enam. Aga mis siis muutunud on, tsiteerides filmiklassikat, “vanaks jäänud, palju lobisema hakanud”. Mitmeid kuid siin seltskonnas olles, ei teinud piuksugi, ainult lugesin teiste kirjutisi, kuni ükskord tekkis mõte, et äkki ikka ütleks ka sõna sekka. Nii ta on, annad sõrme, läheb terve käsi ja hetkel käsil olev on saja kolmekümne kolmas kirjutis. Eks ma alguses sain oma õppetunnid ka, nagu Matildal siin hiljuti juhtus, et kirjutad pika loo valmis, üks vale näpuliigutus ja läinud ta ongi ja sama juttu uuesti kirjutada, võimatu. Nüüdseks on niipalju tarkust pähe tulnud, et milleks meil siis Google Drive on. Kirjutan seal oma ajsad valmis ja siis Copy Paste.  On juhtunud ka seda et pärast Copyt vajutan Enter aga õnneks on seal see tagasivõtmise nooleke olemas ja olukord päästetud. Drivest on vahel hea oma vanu kirjutisi lugeda ja oma teekonda meele tuletada.

Nädalavahetus möödus vaikselt ja korralikult kavas püsides ikka koos oma lemmiktoitudega. Carmen, ootan ikka huviga kommentaare Su uuest köögividinast. Mina pole veel hummuse valmistamise juurde jõudnud, nii et oma uut mänguasja veel ei oska kiita ega laita. Küll aga ostsin uuesti tofut ja tegin oma suureks lemmikuks saanud koorest nuudlisalatit, seekord täpselt retsepti järg ilma asendusteta, kasutades riisinuudleid. See andis maitsele palju juurde.

Nädalavahetuse jooksul panin nahka peaagu kogu poolekilose suitsulõhe tüki, seda muidugi erinevaid FitLapi retsepte kasutades. Kala on ikka hea küll,  ma vist toitukski ainult kalast, kui seda piisavalt hea hinnaga ja värskelt kätte saaks! Vat nüüd hakkas suu vett jooksma ja tuleb siit arvuti tagant ruttu jalga lasta ja õue minna, enne kui oma viimasele suitsulõhe tükikesel üks null teen.

Oot, kes see siin nüüd ütleski, et elu on lill. No on jah, aina lillelisemaks läheb, näete esimene Santpoolia mu lugematutest aknalaual, läks õitsema.

 

Elame veel!