Tere!

 

12.01.2019. Päris naljakas on tänast kuupäeva kirjutada. Pole uue aastaarvuga veel harjunud, kuigi pea kaks nädalat aastast juba läinud, minu jaoks on need olnud väsitavad. Täna akna taga ilus talveilm ja sel aastal näitab päikegi ennast esimest korda. Päevadki on juba kukesammu võrra pikemad, nii et peaks ennast kokku võtma ja minema õue talverõõme nautima, arvan, et päeva peale ma seda ka teen.

Selline pilt avanes mulle aknast peale lapselapse viimast külaskäiku.

Miks siis see aasta algus selline pisut keeruline on olnud, on juba üks vana habemega lugu, mis kestnud umbes kaheksa aastat juba. Tegelikult pole midagi hullu, kui välja arvata seletamatu alakõhuvalu, mis mind ikka aegajalt kimbutamas käib. Episoodid kestavad paar-kolm kuud ja siis mõni kuu vahet ja kõik kordub. Olen sellega isegi juba harjunud ja senini hakkama saanud. Valuga on paraku nii, et see ununeb päris kiiresti. Seda ma ei saa öelda, et tohtrid mu probleemiga tegelenud poleks ja au ja kiitus perearstile, kes on alati leiab võimaluse saata eriarstile. Midagi on ka nipet-näpet leitud aga päriselt abi pole senini saanud. Selle suve sain rahulikult ja rõõmsalt mööda saata aga septembris algas kõik uuesti ja  kestab siiamaani. Eks ma alguses kannatasin, siis  läksin taas perearstile ja otsustasime seekord asja tõsiselt käsile võtta. Nii et kirja sai riburada erinevaid tohtrite ja uuringute aegu. Algust sai tehtud juba Jõulude ja aastavahetuse vahel ja lõppu ei paista veel tulevat. Vahel naeran siin lastele, et Maarjamõisa on teine kodu. Uuel nädalal on ees üks uuring, milleks ettevalmistus käib praktiliselt nädal aega ja seda just toitumise mõttes. Minu jaoks keeruline on just see, et ei tohi süüa kiudaineterikkaid ja täisteratooteid, isegi punapeet on keelatud. Ja need keelud lähevad iga päevaga rangemaks, kuni jääb järgi puljong ja puhas vesi. Kogu see trall on minult viinud ka une, mis pole sugugi hea, sest niisama lamades kipub pähe igasuguseid mõtteid, mis seal ei peaks olema ja siis kohe kindlasti ei saa enam magama jääda. On juhtunud ka seda, et uinun alles kell viis hommikul ja kell seitse taas silmad lahti. Õnneks ei pea tööl käima ja saab hommikul puhata, kui vaja. Nii et hetkel on FitLapi kava raske jälgida ja kaalule ka pole mõtet minna. Enesetunde järgi tundub, et kaal oleks justkui tõusnud, kuigi patustanud ma pole aga eriti endale keskenduda ka ei saa. Kuna käimisi on nii palju, siis ei saa söögiaegadest kinni pidada ja tuleb ka teatud päevadel hommikul tühja kõhuga kodust välja minna. FitLapi süüks ei saa seda  kõhuvalu küll ajada, sest see algas hea mitu aastat varem, kui ma kavaga liitusin. Kui siis ainult seda, et on tekkinud kõhukinnisuse probleem, mis omakorda asja veidi võimendab. Ise olen enda heaks niipalju teinud, et hakkasin paar kuud tagasi kasutama laktoosivabu piiimatooteid ja olen ka probiootikume kasutanud, tulemustest veel vara rääkida. Uuel nädalal on vähemasti lootust hakata jällegi ilusti kava järgi toituma ja ehk siis saan ka taas kaaluga sõbraks.

Kunagi kirjutasin ka oma meeldivast silmaarstil käigust. Nüüd siis aeg sealmaal, et uuringud tehtud ja tulemused olid paljulubavad. Viimasel visiidil sai ka operatsiooni aeg kuu lõpuks kirja pandud. Eks siis kui ära käin, annan teada, kuidas läks. Seekord siis sellised igavad tervisejutud ja palun vabandust, et nendega teid tüütasin. Aga hea on see, et päike hakkab järjest kõrgemalt käima ja kaugel see kevadki siis... Kehvemate aega järel pidid ju ikka paremad ajad tulema, nii et elame veel!

 

Päikest kõigile!