Hei! 

Kui ma juba aega võtsin ja siia arvuti taha istusin, jäädvustan ka oma seitsmenda vahe-eesmärgi blogisse. 

Tegelikult olen ma seda päeviku graafiku pilti juba üsna mitmel korral meie salajasse tugigruppi kommentaaridesse postitanud, teistele lohutuseks kel kaal tõusnud on. Mind see väga enam ei kõiguta. Kui siis natukene, sest nagu siit lõpust näha on, siis seitsmenda vahe-eesmärgiga ma lõpuks siiski põrusin. Hetkel olen ma (kahjuks) ikka veel kaaluga samas seisus. Aga eks kui poleks tõuse, ei saaks midagi ka langeda. Ja mind see ei morjenda, fitlapi ma ei jäta. :D Seda enam, et mul on kasutusaega veel peaaegu terve aasta järel. :D 

Tegelikult on see tõus seal graafiku lõpus ka enda süü, sest tegin lisaks reedesele patukale ka terve nv punase. Emal oli sünna, no niiii head toidud olid, et sõin lisaks reedesele patukale ka terve laupäeva ja otsa ka veel terve pühapäeva. :D Ei kahetse, maitsev oli! :) 

Uueks, kaheksandaks, eesmärgiks panin tagasihoidlikud 67,5kg, aga praegusel hetkel on sinna nii umbes-täpselt 4kg, nii et ilmselt see fitlapi ennustatud kuupäevaks tehtud ei saa. Aga nii mõnus on jälgida, mida ta mulle ennustab! 

Kusjuures, täna on meil mehega KÜMNES aastapäev. Tegelikult, kuna teie näete seda postitust alles homme, siis EILE oli kümnes aastapäev, sorry. 14 november oli see tähtis kuupäev, kui meie, toona 16aastased tatikad käima hakkasime. Mehe sõber pani minu pool köögis kõik gaasipliidi tuled põlema ja pani meid kööki kinni, ise läks minema- ütles, et tehke see asi juba ametlikuks ära, mis te jamate. Ja nii me käime hakkasime. :D Muidugi hakkasime kohe ka üksteise pool ööbima. Vot mis sellest umbsest umbõlõ lämmist köögist sai- nüüd juba 10 aastat käinud.. koos elanud. Sellest 5a abielus (mingid kuud ka peale, juuli on too tähtis päev). 

Loomulikult oleme ka tülitsenud, mõned neist ka päris suured täitsa, on olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid oleme kõigest koos üle saanud. Oleme kokku kasvanud ja meie liit muutub ajaga järjest tugevamaks. Tülide poolest oleme õnneks ka rohkem maha rahunenud. Samas nokime ikka üksteisega, ajame "paska" ja "tambime" vahest, et teist poolt närvi ajada. Samas me saame mõlemad aru, millal on nali ja millal mitte. Muidu olekski igav ju. :D   Võin öelda, et mu mees on mu kõige parem sõber. Teda võin usaldada, kõike rääkida ja tema peale loota, kuigi vahest on küll täitsa lootusetu tunne. Ehk järgmisel aastal täitub ka meie unistus omale päris oma kodu, pisike majake, saada.. eks näis. See on ka meie tütre unistus. Et lõpuks saaks oma kodu, PÄRIS oma kodu. 

Tegelikult tahtsin ühte ilusat pilti ka lisada, natuke ka selleks, et ennast näidata (sest nii tore on, kui piltide pealt vaatab vastu juba täitsa viisakas inimene, kes ei pea kuhugi taha peitu pugema ja ennast varjama, vaid on õnnelik oma keha üle), aga meest pole veel kodus.. Nii et jääb ära. Jälle mõni teine kord, TSAU! :) :)