Lugesin mõni hetk tagasi oma viimast postitust. Olin optimistlik ja ootusrikas, ilmselgelt asjata. Oodatut ei saavutanud, ehk kui siis kümnendik sellest mida tahtsin saavutada. Kui soovisin juuni alguseks kaotada 20 kg siis sain suure surmaga kaotatud 2 kg.... Asi seegi.  

Aga...

Juuli alguse suurte kuumade ja rannas käikudega pidin endale tõdema, et nägin seal välja kui kaldale uhutud vaal... Valge(pigem sinine), võdisev ja suur. Ja võtsin end kätte. Esimeseks eesmärgiks võtsin lihtsalt kaalu kahekohaliseks saamise. Juba see väike soov tundus kauge ja ulmeline soovunelm. Kuid... 

Septembri alguseks suutsin ma end üllatada sellega, et nägin kaalul ära kahekohalise numbri.... Teate mis rõõm see on kui ma pole seda näinud..... Hmmm... 8 aastat.  

NB! Seda lõiku kirjutasin ma terve poolteist kuud- nagu näha on inimese laiskus peaaegu et piiritu. 

Aga nüüd, poolteist kuud hiljem. Kaotanud pole ma kaalust peaaegu et midagi, kuid olen suutnud enam- vähem hoida. Nii palju olen õppinud oma keha kuulama, et enam ei aja magusat ja rasvast liha kahe suu poolega sisse... Pigem ühe suu poolega. Ja enda jaoks leidsin kavast väljas olles hea nipi kuidas ülesöömist vältida- ma ei söö seni kuni kõht viimase piirini täis, vaid seni kuni ma tunnen et kõht pole enam tühi. Ei tea, kas see on hea aga see toimib, vähemalt minu jaoks. 

Teine asi mis ma enda jaoks avastanud olen ja mis mind on kavas hoida suutnud(nii vähe kui ma seda olnud olen) on rutiin. Ma söön peaaegu, et iga hommik sama asja- rukkihelbepuder omletiga. Esiteks on pudru kogus korralik ja saan kohvile ka piima peale ning omletti koos vabavaraga saab samamoodi suure portsu. Ja ma jagan selle eine kaheks, hommikul puder ja omlett siis jääb kusagile vahepeale. Kui söön nii, on vähemalt õhkõrn lootustki et olen ka õhtul kavas aga nii kui hommikul söön midagi muud, on teada et läheb päev täitsa metsa... Nii et rutiin mulle sobib- puder hommikuti sobib, hoiab kõhu kaua kaua täis.  

Kokkuvõtteks. Esimesest päevast, mil ma kavaga alustasin ja kaaluda sain, olen ma kaotanud müstilised 14,4 kg. Ise ei saa aru, et üldse oleks midagi kusagile kadunud. Kui siis nagu oleks miskit aimata kui jopet selga ajan, et enam ei peagi kõhtu sees hoidma et lukku kinni panna.  Ise natuke nagu olen naernud(asi naljast tegelikult kaugel aga enda üle ju ikka võib), et pea 15 kg on ju tegelikult päris korralik kadu aga ise ma ei saa aru sellest, ma ei tunne seda ja ma ei mõista seda... Isegi võõramad tuttavad juba mainivad et kuule, sa nagu väiksemaks jäänud aga minu aju ei registreeri seda et üldse miski muutunud. Peast katki natuke. 😀   

Mul kaaslane naeris mu pihta, et no on loll, vasta talve hakkab kaalust alla võtma- külm võtab ära nii.😁 Ma talle muidu mitu aastat iga ilmaga väitnud, ma olen nagu karu, kogun talveks varu.  

Ahhhjaaaaa, eile tegin mingit trenni laadset asja, võimlesin ja taidlesin veidi... Ma polnud seda kaua teinud... Täna pole mu paksus keres kohta mis ei valutaks. 

Päikest sügisesse. (Lööge või maha aga mina ootan lund natuke juba.) 😀