Ahoi! Minu elu teeb sel suvel otsekui kukerpalle.. perspektiiv tulevikust ja olevikust muutub pidevalt.

 

Mul on praegu 3 asja, mida igapäevaelus jälgin: 1. et magistritöö valmiks; 2. milline on mu tulevik pärast lõpetamist; 3. kuidas saan hakkama oma tervisliku eluga laiemas mõttes (toitumine, trenn, puhkus, vaimne tervis). Lühidalt öeldes-- magistritöö võtab fookuse, teine teema pressib end kogu aeg sisse ning kolmas teema on selleks, et ma.. kõigis teistes ei ebaõnnestuks. Vaimne ja füüsiline tervis on ikka kõige alus ja mulle tundub, et kui mul on veel 2.5 kuud oma akadeemilise elu kallal toimetada, siis tuleb iga päev vaikselt edeneda ja sooritada, mitte aga kuidagi.. üle piiri minna. Juunikuus intensiivistasin oma akadeemilisi pingutusi ja seega tunnen, et mu igapäevaelu on justkui.... pingutamist täis. 

***

Eelmisel nädalal sattusin esimest korda tõsiselt silmitsi mõttega katkestada oma langus ja Tubli Juuni 6000. Ei midagi dramaatilist, lihtsalt väsimus tõi isu, magistritöö ärevus tõi emotsionaalne igatsuse jne. Olen langetamiskaloraažiga harjunud, aga tõenäoliselt on sellel ka mõtlemiskirgastumise mõttes oma hind-- nt madala veresuhkru ja unisuse jms näol. Mitmel õhtul mõtlesin, kas rahuneda kirjutamisärevusest nt toidu abil ning päeval kaalusin mõnda lisasnäkki müslibari näol.

 

Selle loa endalt põhimõtteliselt saanud (et toitumine ei tohiks saboteerida mu teisi, olulisemaid eesmärke), otsustasin siiski jätkata, kuigi tagasihoidlikumalt. Seda mitmel põhjusel. Esiteks olen täiesti kindel, et ärevust või teisi negatiivseid tundeid ei ole mõistlik toidu abil summutada. Tean nii pagana hästi, et emotsionaalne söömine toob ajutise rahulduse, hiljem hoopis süütunde, vanad tunded alles. Võib isegi juhtuda, et tunned end ajutiselt paremini, aga seda ikka salaja teades-- et see ei lahendanud probleemi. Ja seetõttu mu käsi lihtsalt ei tõuse selle krõpsupaki järele, sest tean, et mul on veel 2 kuud kirjutamist ees!! See ei oleks jätkusuutlik-- tunda end halva toidu pärast füüsiliselt halvasti ning lisaks veel emotsionaalselt. Lahendus on seega lõdvestumine ja enda rahustamine teisiti-- sõbrad, puhkamine õhtul, enda vasti heas mõttes sõbralik olemine. Eksimusi teele tõenäoliselt satub, aga mis siis. 

 

Teiseks tõstatanuks langetamise katkestamine õhku küsimuse, et aga mida siis teha selle asemel? Süüa on mul ikka vaja ja isegi toitu kuskilt kaasa ostes kulutaksin sellele aega ja raha-- peab otsustama, et mida tahad jne. Miks mitte siis juba harjumuspärane tee, s t Fitlap?

Kolmandaks-- olen oma eesmärgile nii lähedal! 4-5 kg ja peaks olema korras. Isegi kui võtan rahulikult, on nende kaotamine järgmiste kuude jooksul võimalik. Mis siis, kui nt augusti lõpuks oleks valmis magistritöö ja ka mu kaaluteekond? Nii suured asjad. 

 

Seega olen praegu toitumise mõttes lepliku langetamise režiimil: päeval söön vahepeal juurde mõne puuvilja (ploomi või õuna, sest kiudained tulevad kasuks), üldiselt püsin kavas. Trenni teen vähemalt 3 korda nädalas, üritan aga ka leida aega puhkamiseks. On võimalik, et juuli tuleb juunikuust veelgi leplikum ja pean veidi energiat oma ajule juurde keevitama, aga vaatan seda juulikuus jooksvalt. 

 

***

Praeguseks olen enam vähem Tubli Juuni 6000 rütmis püsinud, minu kaal tegi vahepeal aga kangekaelse hüppe üles (nii 400g) ja keeldub 68.4-68-5 pealt alla minemast laugh. See on muidugi tervitatav-- et normiks on nüüd 68, mitte 69, aga ikka ootan seda 67-t (kuu eesmärk). Kahtlustan, et asi on vahepeal väheses magamises ning stressis-- näen selle märke ka oma näonahal. Või kes teab, äkki vahepeal vaja lihtsalt lasta kehal harjuda ja küll saan ka edasi langetatud. Igal juhul olen kannatlik edasi. 

 

Kas jõuan seatud kuu eesmärgini? Raske öelda. Kindlasti olen olnud väga tubli oma tegemiste mõttes-- olen andnud endast parima ja seega endaga rahul. Eks tulemus tuleb siis, kui tuleb. Mul on veel ees jaanipäeva patutoidukord (šaslõkk heart) ning mu sünnipäevakook järgmisel nädalal. Seega sõltub kaal sellest, kuidas keha nendega toime tuleb ja kas pigem igatseb seda 68-t või mitte. 

 

***

See tulevik... olin alati mõelnud, et teen kunagi oma magistrikraadi ka ära ja siis tean, mida tahan edasi teha ja teen seda täiega. Kraad saab vast tehtud, aga hästi siiski ei saa teada ja seda vist ei saa kunagi laugh. Mu esimene variant, selline rahulik, oli, et lõpetan, siis vaatan Põhjamaa tööturul ja Eesti tööturul ringi ja otsin oma koha. Eks mu eelmised ametid ka ootavad (s t sarnasel kohal sarnases sektoris), aga tahaksin vaadata.. kaugemale, oma salaunistuste poole. Nüüd aga on sisse sõitnud 2 teist varianti: 2 pakkumist Eestist, mõlemad unistusele päris lähedal. Ja juba täna õhtul pean ühe osas andma lõpliku vastuse. Kui ütlen jah, siis kohe pärast magistritöö sisse andmist pean asjad kokku korjama ja Eestisse tuhatnelja panema, et leida elamine ja valmistuda tööks. Ära jääb siis puhkus, sest see töö oleks päris intensiivne, algusest lõpuni. Teine tööpakkumine on veel õhus-- rahastamine selgub jms. See aga võimaldaks mul veidi oodata ja puhata, samas oleks midagi, mida olen juba teinud, nüüd ainult juhtivamal kohal ja suuremalt. Ning see oleks oluline mu eriala mõttes-- midagi, mille tegemist pean õigeks ja vajalikuks. 

Sõltuvalt sellest, kuidas mu magistritöö välja tuleb, on mõttesse hiilinud ka võimalik doktoritöö idee. Ma tingimata ei soovi olla doktor (mulle tundub, et doktorikraadiga inimesed on kõige teiste jaoks hirmsad laugh), aga tahaksin selles samas valdkonnas oma teemat edasi uurida. See teema on üks mu kirgi ning selle uurimine on mu arvates päriselt oluline. Aga doktorimõtteid saan mõelda ka paari aasta pärast. 

 

Kõiki neid otsuseid saadab kerge hirm, et kas saan uute väljakutsetega s t tööga hakkama. Selle hirmu olen juba nõustamisel ette võtnud, sest tahan järgmisena olla.. sama järjekindel oma karjääris kui nüüd toitumises. 

 

Selle kõige tõttu tunnen elevust, teadmatust, kerget hirmu ja ärevust-- paar otsust ja tulevik saab esialgu sillutatud. Ühest riigist teise, ühest sektorist teise jne. Minu väike elu suure muutuse keskel. Enne on aga vaja ellu viia see viimane samm-- oma magistritöö. 

 

Lihtsalt hirmus! Aga heas mõttes põnev. 

****

Olgu teie jaanipäev mõnus!

P.S. Mõnikord enda postitusi lugedes, avastan, et soovist olla.. positiivne eeskuju, kirjutan mingitest asjadest rõõmsamana, kui parasjagu tunne on. Mõnikord see aitab mind ennastki, mõnikord olen lihtsalt omaettte nagu siil.. turtsun. Praegu on raskem aeg, sest akadeemiline kirjutamine toob mus välja tõelise... frustreeritud perfektsionisti. Nagu (kirjutamise) ookean vajaks täitmist. Sellest teemast on mul aga raske teile veel kirjutada ja nii lihtsalt.. ei kirjutagi. Aga raske aeg ei tähenda, et ma kuskil salaja masendun, see tähendab, et ma lihtsalt.. murran raskusest läbi.