Kes hõiskas eelmisel nädalal siin oma seitsekümnedatest ja eesmärkidest? Mina! Kes selle peale võttis kavapuhkuse ja sõi 3 päeva igasugu erinevat toitu? Mina!

***

Tõepoolest, nii juhtuski. Sattusin kuidagi mõtlema, et tohin veidi miskit süüa ja et kuidagi.... on aeg olla paar päeva vabam. Siis aga olin mitu päeva veidi hajameelne ja andsin sõpradega väljas söömise osas järele. Ja nii mitu korda. 2 esimest korda olid seda väärt-- toit oli imeline, kohe oskasin seda hinnata. Et siin on väljas söömine palju kallim, olen seda harvem teinud.

Aga viimane kord-- 3-käiguline Mehhiko õhtusöök sõpradega-- oli küll puhas kalorite raiskamine. Ei olnud nii hea toit, et tagasilangust õigustada. Ja suured eined.. ägisev tunne ei ole mõnus.  

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis mulle tundus, et tegemist oli kuu alguse efektiga-- tundega, et järgmise eesmärgini on nii palju aega, et võib küll. Ja tõepoolest, oleks see ehk jäänud 1-2 eine peale, poleks hullu. Ega nüüdki väga pole, aga kokkuvõttes oleksin võinud varem kavasse naasta ja uuel eesmärgil eriti vara kratist kinni haarata. 

 

Kokkuvõttes kaotan sellega aja mõttes kuskil nädala, vb poolteist ja nii prognoosin,et mu 75 kg eesmärk jõuab kätte jõuludeks (varem pakkus Fitlap 16. detsembrit) ja seega novembriks jõuan ehk 77 peale. Kuigi see ei tee mulle suurt rõõmu, siis praegu ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi eriti masendunud. Paistab, et need aeglased kuud on mõjunud ja uus stabiilsem püsikaal on nüüd seitsekümnedates (juhhuu!).

***

Oma osa võis mängida ka trennipaus. Nimelt olin eelmisel nädalal trennist eemal (kuigi jalutasin palju), sest tahtsin näha, kuidas mu selg end ilma trennita tunneb. Vastus: üldiselt annab endast veidi märku ka ilma trennita. Nimelt hakkasin pelgama, et miski mu trennis just mõjub seljale, aga vist pigem paranemise pikaajalisuse küsimus. Sel nädalal võtan trennid ette (kuigi ikka rahulikult) ja helistan lõpuks füsioterapeudile. 

Ilma trennita on lihtsalt hunnik positiivsust kadunud. 

***

Ühtlasi pean märkima, et see -12/-13 kilo on toonud kaasa ühe tüütu muutuse, millega alles kohanen. Nimelt on mul igal pool väga külm. Mu ema on mind varasemalt kutsunud Alaska tütreks, sest kannatan jahedust hästi. Nüüd aga olen suur külmavares-- natukenegi jahedust ja tuuletõmmet ja kurgus miski näpistab. See tähendab, et pean oma riietuse ümber mõtlema ja mõned kampsunid ostma (mul on praegu 1 laugh).

Loodan, aga et minu talvine rattasõit aitab karastada ja juba varsti olen Alaska tütar edasi. Äkki nii saab?

***

Aastavahetuseni on 8 nädalat.