Nagu olen varem märkinud, elan praegu otsekui uut ja vana elu koos. Toimetan oma uute, Põhjamaal kätte harjutatud harjumustega peaaegu et vanas rütmis ja keskkonnas. Meenuvad aeg-ajalt aastatetagused magustoidud lõunaks või lohutussöömiseks riiuli tühjaks viipamised või rabamised (?), siis jälle uute harjumuste rõõm ja väärtus. Mida rohkem häid harjumusi harjutan, seda lihtsam neid hoida on. Kultuurišokk teeb elu mõnel hetkel kurvaks ja veidi.. ebastabiilseks, asjade uudsus aga põnevaks. Hormoonitsükkel on söögiisu aga praegu tõstnud. 

***

Viimane nädal ja natuke peale on sisaldanud nii ootamatuid karulõkse rajal kui isiklikke triumfe. Annan neist süsteemitu ülevaate kergelt teatraalses stiilis. 

Karulõksud:

  • Korteripeod ja sõbrad. Olgugi et pidudest leebemad, pakuvad peod või istumised sõpradega ikka võimalust libiseda õigustavatesse ja keelitavatesse mõtetesse stiilis: nemad ju ka söövad ja mis see ikka teeb. Kui sõbrad puistavad sinuga samasse ruumi ka krõpsud ja šokolaadi (eeldoosina veidi veini), oledki läinud. 
  • Järgmisel päeval mõtled, et ah, kui juba oli patutoidukord, aga liiga seltskondlik, et seda nautida, siis miks mitte jätkata? Aga mõistlikult söömise asemel viljeled jälle seda mida-kõike-võiks?-võtan-siis-kõik ,-aitäh! stiili. 
  • Ühel päeval ostad endale õhtuks ja järgmiseks õhtuks 2 valgubatooni, aga sööd need mõlemad ära juba samal õhtul. 
  • Teed eelmisel õhtul endale lõuna kaasa, aga hommikul ei jõua pakkida ja õhtul sööd veel võileiba, nii mitu päeva. Toit jõuab halvaks minna. 
  • Sõbranna soovib veeta kvaliteetaega, aga süües mitu einet ja snäkki väljas. Mõistliku alternatiivi asemel lähed sellega kaasa. 

Tegelikult ei olnud need asjad, mis oleksid põhjus sinatamiseks, sest need olid lood minu eelmisest nädalast. Kõikide nende väljakutsetega toime tulemine ongi raske, sest nad ikka üllatavad mind. Kui Põhjamaal juba peaaegu valdasin seda kaasapakkimise või keeldumise kunsti, siis Eestis on lihtsalt teine.. kunstistiil või nii. Ja pintsel veel ei lenda. 

Seetõttu ei ole mul ka erilisi langustulemusi-- vahepel 71.0 peale langenud kaal truult 71.4 peal nädal aega kükitanud. 

***

 

Sellest kõigest hoolimata on suur pilt ikkagi positiivne: vaikselt, samm sammu haaval, harjun uuesti kavarütmi ja uue eluga. Vahepeal olin muidugi väga frustreerunud, ei tahtnud üldse kirjutadagi, aga tuletasin meelde seda äärmiselt tüütut tõde: kaalulangetamine on teekond ja päriselu ei käi mööda sirget graafikut, vaid moodustub väikestest sikk-sakkidest. 

Nüüd minu eelmise nädala bakhanaalide ja suursaavutusteni. Nimelt: 

Triumfid:

  • Kui toitumine vireles, siis trenn õitses. Käisin 4 korda nädalas trennis ja tõenäoliselt vee tõttu lihastes näen juba lihaselisem välja. Õige veidi, aga eks ma üritan vaadata positiivset laugh. 
  • Terve nädala jalutasin ühe uute ja uute kerkivate koogimägede ja kringlijõgede kõrvalt mööda, vb sisistasin vaikselt, aga ei söönud tööl kooki. Senini suurim triumf, jätkan kindlameelsena. 
  •  Reedest pidusöömaaega kompenseerisin nädalavahetusel lisaspordiga jalutamise näol. Ei nulli, aga aitab. 
  • Fitlapi retsept ja konsultatsioon vanaemagaheart aitasid mul katsetada uusi retsepte-- ahjulõhe ja plov. Mõlemad olid maitsvad, plov läheb kindlasti põhimenüüsse. Nii maitsev ja lihtne! 
  • Täna õhtu oli kodus ka lisaks üks valgubatoon, aga eelmise nädala kiuste ei söönud. 
  • Rasketel hetkedel aitavad mind snäkkidena riivitud porgand ja väiksed hapukurgid. Tehniliselt pole kumbki vabavara, aga ei tarbi liitrite kaupa. 

 

***

Oktoobri lõpuni veel veidi aega on, nii et üritan need karulõksud mõelda jäneselõksudeks ning ennast mõnda ilusasse kleiti juba uuel aastal.