Ahoi! Olen kava mõttes alates reedest tagasi rajal ja peale paari ananassikommi olen olnud tubli. Kas teadsite, et ühes Kalevi ananassikommis on 54 KALORIT?? Pärast sellist šokeerivat avastust toimetasin kõik Eestist toodud kommid oma põhjamaalastest sõpradele, kes ananassikomme samasuguse entusiasmiga tervitasid (kui mina alguses). 

Paistab, et kavapaus on mu ainevahetusele ja üldisele näljatundele hästi mõjunud-- praegu on kavas lihtsam olla. Praegu olen jõudnud 75.9 peale, mis teeb mu kaalulanguseks kokku 17 kg smiley.  Rõõmustas mind täna hommikul. Edasi vaatame 72 ja 70 poole. 

***

Tegelikult tahtsin kirjutada ühest olulisest loost ja õppetunnist, mis jõulude ajal juhtus. Nagu paljud lugejad teavad, tegelen trennina jõutõstmisega ehk kangide tõstmise ja jõutrenniga ning oktoobris vigastasin ühte enda seljadiski. 

Minu jõutõstmise nõuandja on mulle pikalt sõnu peale lugenud-- harjutuse tegemise vorm ehk tehnika on kõige olulisem asi ning sellega tuleb tööd teha-- seda kontrollida, õppida, uuesti kontrollida. Kui üksi trenni teha, soovitatakse oma trenne lindistada ja paluda teistel üle vaadata (selleks isegi oma foorumid internetis). Sest enda vormi on raske parandada. Olen filmimise osas olnud seni tõrkuv, sest see tundub nii suur ettevõtmine. Telefoni raske nõnda asendisse panna ja ennast filmida ka väga ei meeldi. 

Jõulude ajal leidsime aga nõuandjaga ühise aja, et ta saaks mu vormi üle vaadata. Viimati kontrollisin seda temaga koos juunis. Ja mis selgus-- olin hakanud valesti kükke tegema. Valesti kükitamine ilma raskusteta ei ole suur probleem, aga kui su turjal on 60 kg kang, on väikestel asjadel suur mõju. 

Mida siis valesti tegin? Kükke tehes on oluline tagumikuga tahapoole laskuda, otsekui istuksime potile. Samal ajal on vaja jälgida, et ei mindaks liiga taha-- nõnda, et põlved ei lähe ette ja jäävad laskudes samale joonele. See toob kaasa selga kurnava vormi, kus suure osa tööst teevad ära seljalihased, mitte reielihased. Algaja tõstjana võib meie vorm olla ebaühtlane-- mõned lihased tugevamad kui teised ja nii võime kogemata hakata nõrkade lihaste kasutamise asemel vormiga kompenseerima.

Mina olin kükkide õppimisel õppinud seda taha istumise asja, aga sel hetkel me eraldi põlvedest ei rääkinud. Nii laskusingi tagumik liiga taha nõnda, et mu põlved jäid samale joonele ja ei liikunud kükitades ette. Nõnda, põlved liiga taga, tegid palju tööst ära seljalihased, mitte reielihased. Et liikusin raskustega edasi üksinda, ei saanud aru, et selline probleem tekkis. Mu seljalihased on ka tugevad ja reielihased mitte küll väga nõrgad, aga eks kükkide tegemisel tõrksad.

Kes soovib, võib õige tehnika kohta siit järele vaadata. Tegin sama vea, mida naine videos esimesena demonstreerib. 

Vahepeal küll kahtlustasin, et teen miskit seljaga valesti, aga et parandada põlvede asendit.. selle peale ma ei tulnud. 

Teiste harjutuste vormil polnud viga. 

Kui sellest aru sain, oli mul alguses hirmus häbi. Ise käin ja mõtlen endast kui jõutõstjast, ei oska aga põhiharjutustki õigesti teha! Järele mõeldes sain muidugi aru, et see on osa protsessist-- nii õpimegi. Hea, et õppisin selle ära nüüd ja edaspidi lollusi ei tee. Mul on ka hea meel, et mul on nii hea nõuandjast sõber, kes muga vaeva on nõus nägema. 

Alates kükivormi parandamisest on seljavalu täiesti kadunud. Teen veel füsioteraapilisi harjutusi, et disk ilusasti paraneks, aga sarnast valu pole ka raskuste suurendamisel olnud. 

 

Siit moraal mulle: tehnika ja vorm on olulised! Nüüd üritan vormi sagedamini kontrollida ning parasjagu otsin alust, millele telefon filmimiseks panna. Usun nüüd ka täie südame, mitte ainult mõistusega, et vorm on palju olulisem kui tõstetavad raskused. 

***

Kindlasti on kuskil keegi, kes mõtleb, et ehk ei peaks lihtsalt jõutõstmise ehk nii ohtliku spordiga tegelema. Selle peale kostan, et tegijal juhtub. Olen varem tegelenud jooksmise, tantsimise ja teiste aladega ja igaüks neist võib kaasa tuua vigastuse. Isegi joogaharjutusega võib end vigastada. Ja trenni mitte tehes-- see toob kaasa eriti suure vigastuse-- kurva meeleolu, nõrgad lihased, halva enesetunde. 

Samuti ei maksa järeldada, et ilma ekspertideta ei peaks üldse omaette uusi trenne proovima. Hirmud ei tohiks meid nii palju piirata. Pigem maksab mõelda, et kui hakkan mõne spordialaga intensiivselt tegelema-- kas saan oma võimete ja vahendite piires tagada, et teen õigesti, ei pinguta üle. Ja ehk siis õige tehnika kohta uurida.