See postitus on pikk lugemine, aga ehk paneb teidki kõvasti mõtlema. Nii et tass teed kõrvale! Kirjutasin enda nippidest, aga kindlasti ei arva, et need on ainsad või toimivad igaühe peal. 

 

Kaalulanguse nautimine. Kõlab lollakalt, eks ole? Ühest küljest on kaalulangus iseenesest nauditav-- eesmärgile lähemale jõudmine toob palju rõõmu. Teisest küljest võtab protsess palju jõudu ja vaeva ja ega keegi meist vähem söömist ei naudi. Hoopis raske on. 

 

Otsin aeg-ajalt kaalulangusega seotud huvitavat lugemist, mis mõtted paturetkedelt tagasi tooksid ja inspireeriksid. Hiljuti komistasin ühe artikli otsa, kus üks toitumisalane professor kirjutas Ameerika kaaluregistrist s t andmebaasist, kuhu on salvestatud kümnete tuhandete ameeriklaste andmed, kes on suutnud kaalu langetada ja säilitada. Selle andmebaasi ja uuringute ainetel selgitas professor, et enamik inimesi ei suuda oma kergemat kaalu hoida ja lõpetavad originaalkaalus tagasi (nt pea kõik the Biggest Loser osalejad on oma originaalkaalu naasnud). Näeme ka Fitlapis palju kasutajaid, kes alustavad, aga jätavad varsti pooleli või ei suuda rajal püsida. See ei tee kedagi kuidagi halvemaks, lihtsalt: kaalu langetamine ja hoidmine on raske.

Professor tõi aga välja ühe faktori, mis edukaid langetajaid ja säilitajaid teistest eristab: oma kaalulangetusaja elustiili nautimine ja sellest rõõmu leidmine. S t et pikaajaliselt olid edukad need inimesed, kellele meeldis nende toitumisega kaasnev elu rohkem või kes suutsid valida/disainida kaalulangetusviisi, mida neil oli lihtsam või isegi tore taluda. See puudutab ka säilitamist-- uue elurütmi leidmine säilitusrežiimil, mis hoian rõõmsana. Ma ei pea siin silmas ogarat rõõmustamist, vaid rahulolu, kannatuste puudumist, jätkusuutlikkust. 

Nii väidavad ka mitmed teised toitumiseksperdid-- toitumisvalikuid ja programme on mitmeid, küsimus selles, millist neist jõuame kas või terve elu järgida. Kapsasupidieet sobibki 2ks päevaks. 

 

Mind pani see mõte igal juhul kõvasti järele mõtlema. Ühest küljest näen ise palju vaeva, et pidevalt häid muutusi märgata ja kirja panna või oma langust tähistada. Teisalt maadlen regulaarselt unistustega patukuust ja mu tahtejõuvarud vajavad ehk ekstrakindlust. 

Igal juhul: väike ajurünnak sel teemal-- kuidas Fitlapi elust rahu ja rõõmu leida-- tundub olevat hea mõte. 

Seega viskan mõttekinda kommentaariumis või teie blogides teile: kuidas teie oma Fitlapi teekonda naudite või kuidas teha elu Fitlapiga võimalikult rõõmsaks ja.. rahulolevaks? 

 

***

Mulle endale tundub, et olen mingites aspektides suutnud oma elustiili sügavaimas mõttes muuta ja see on toonudki kaasa edu, varem langesin paari kilo järel. Mina leidsin abi raamatutest ja teadusest ja sealt korjasin üles järgmised lahendused:

  • Oma vanale toidurežiimile ja selle põhjustele rahulikult otsa vaatamine ja teadvustamine. Olgu see emotsionaalne söömine  s t toiduga negatiivsete tunnete vaigistamine, söömine hooletusest-- tunned end halvasti, ent pikaajaliselt lased oma toitumise lendu, igavussöömine, mida iganes. Kui need meeleolud valitsevad meie söömist, ei ole ka uue toitumiskavaga lihtne hakkama saada-- meie tunded ja mõtted ja harjumused on ikka alles. Muutust võiks toetada oma harjumustele otsa vaatamine ja järele mõtlemine-- miks nõnda teen ja kuidas saan sellega tegeleda. Mina nt avastasin, et olin emotsionaalne sööja panin palju auru sellesse, et õppida tundeid välja elama ilma neid ära söömata. 

Sellest järgmine samm on muidugi nende probleemidega tegelemine. Eriti väljakutsuv ülesanne, aga ehk elumuutev. 

  • Enesekriitika vaigistamine. Meie kõigi teadvuses on üks ahv, kes kogu aeg lobiseb-- unistab, planeerib, hindab. Sageli lobiseb ta väga julmalt. Tervisliku toitumusega alustades kogesin mina küll suurt enesekriitikat-- et ma ei uskunud enda võimesse miskit saavutada. Loen seda sageli ka siinsetest blogidest-- enda seaks või kelleks iganes sildistamine, ülim pessimism. See on kurb, sest kipume seda häält automaatselt tõeks pidama. Üks viis olla edukas on vähemalt esialgselt teha endaga kokkulepe, et oma mustemaid mõtteid me ei usu. Et las need kriitilised mõtted olla, keskendume hoopis oma Fitlapi einele :). 
  • Positiivsele keskendumine. See tuleb loogiliselt eelmisest. Meie aju keskendub negatiivsele iseenesest (kuna ta on evolutsiooniliselt harjunud põõsast tiigreid otsima ja nii igas teemas). Selleks, et toidutiigrid meid ära ei sööks, on meil vaja ise oma mõtlemist tasakaalustada-- märgata positiivset. Nt, et mida teeme iga päev hästi, miks Fitlapi on mõnus, mis meile oma uue elustiili puhul meeldib, kuidas meie kaal langeb jne. 

Kuna see on olnud mu enda ajalooline nõrkus, siis ma pean lausa päevikut. Iga hommik panen kirja, et mida kõike tegin eile hästi. Iga väikse asja-- poes vaatasin šokolaadist mööda, lõunaks sõin Fitlapi kartulisalatit, käisin trennis, sõitsin palju rattaga jne. Alguses tundus totakas, nüüd lausa ootan ja olen seetõttu ogaralt optimistlik. See aitab mul endasse uskuda, sest mäletan pattulangemise kõrval ka neid hetki, kus sain hakkama. Tuleb välja, et isegi patutoidukorra päeval olin 80% päevast tavaliselt tubli. Ja see teadmine aitab mul jääda tugevaks. 

  • Teistest asjadest rõõmu leidmine. Toidust saab nii palju rõõmu, meie aju on programmeeritud toitu (dopamiini abil) nautima. Iga Fitlapi toit ei maitse hästi ja nii võib puht tehniliselt dopamiinist puudu jääda. Seega aitaks, kui tooksime oma kaalulangetusperioodi rõõmu juurde. Teha asju, mida oleme ammu tahtnud või mille puhul teame, et rõõm on tagatud. Uued või vanad hobid, väikseid puhkuserituaalid, kas või lihtsad ostud. Saab lugeda häid raamatuid, minna vanni, puhata rohkem jne. Fitlapi alguses oli mul isegi nimekiri väikestest asjadest, mida söömise asemel teha-- tee joomine, internetis mõnusate videote vaatamine, perega telefonis vestlemine jne. 

 

  • Enda edusammude lugemine. Seda olen paljude teiste kogemusest lugenud-- oma edusamme ja tulemusi on kasulik mitmetpidi mõõta. Kaal mõnikord seisab (Fitlapi FB grupist kogu aeg loen), frustratsiooni tasakaalustamiseks oleks hea mõõta ka teisi edusamme. Harjumuste muutust, seda, kui riided lähevad selga, seda kui füüsis kuidagipidi paraneb, seda kui mõõdud vähenevad. Ükskõik mis asi, mis paraneb, seda kõike on kasulik märgata ja selle üle rõõmustada. Ja siis need edupildid!

***

See oli nüüd hunnik psühholoogiat. Pakuksin välja ka mõned praktilisemad viisid:

  • Retseptidega mõõdukalt mängimine. Mitte liiga palju, aga aeg-ajalt on hea mõte uusi kombinatsioone või retsepte proovida. 
  • Toidu kaunistamine. Kui kogus alati ei rõõmusta, rõõmustagu siis välimus! Ilusasti serveeritud toit mõnusas keskkonnas aitab seda nautida. 
  • Hea toidu tegemise varustus. Minu jaoks oli nt toidu kaasa tegemisega harjumine suur edusamm. Tegin enda elu veidi kergemaks ja rõõmsamaks, ostes endale ilusad ja mugavad karbid ja mõned uued söögiriistad. Just head karbid, ilusad salvrätikud kaasa jms aitas karbimajandusega harjuda. 

  • Endale meeldiva spordiga tegelemine. Kaalulanguse alguses paljud hoiduvad spordist (veidi ka mina), sest tundub, et ei olda veel heas vormis/ei nähta nii hea välja, et sporti teha. Samas aitab hea sport kaalulangust kiirendada ja uut elustiili tugevdada-- see pakub kõrvaleesmärke ja viiib ehk rõhu vaid toitumiselt heas mõttes kõrvale. Ühtlasi on spordi tegemisel suur mõju enesetundele-- ajukeemiline heaolutunde, enesehinnagu kasv jne. Ei pea hakkama meistersportlaseks, vaid leidma liikumisest lisarõõmu. 

  • Vajadusel puhkamine, aga mitte lõpetamine. See on asi, mida mina nt õppisin alles teraapias-- et maailm ei ole must-valge. Kui tunnen, et ei saa hakkama, siis võin võtta väikse pausi ja siis, kui paremini tunnen, edasi minna. Meie tunded ei ole ka faktid-- see, et ühel õhtul tunneme end lootusetuna, ei tähenda, et olemegi lootusetud või et homme on tunne sama. Kavast saab patutoidukorra järel puhata, tagasilöögid ei tähenda, et peame loobuma, vaid edasi minema. 

 

  • Üks päev korraga. Kui alustasin, siis mõte sellest, et pean nt 6 kuud Fitlapi järgi toituma, oli päris hirmus-- kuidas küll vastu pean? Isegi nüüd, -18 kg hiljem  muretsen mõnikord veidi, et kuidas juunikuuni kavas püsin. Samas, praegu on sürreaalne mõelda, et olen nt u 8 kuud suutnud enam vähem kava järgi toitutud-- aeg paistab nüüd olla lennanud kiiresti. Hea mõte on võtta päev korraga ja kuigi mõelda keerulistele olukordadele ette, siis mitte mõelda ainult sellele, mis kõik ees on. Iga suur asi on tehtav väikesteks tükkideks-- väljakutsuv tööprojekt, laste kasvatamine, Fitlapi jälgimine. Ja uuringud näitavad, et muretsemine on üldse asjatu harjumus-- läbi mõtlemine mõistlik, muretsemine mitte. 

 

  • Teatav paindlikkus kava jälgimisel. Tulemused tulevad kõige paremini kava 100% jälgides, aga kui 100% ei suuda, olgu siis 90%. Kui mu isu aeg-ajalt väga suureks läheb, teen kavasse kergeid mööndusi, mis mind rajal hoiavad. Seetõttu saavutan oma eesmärke ka aeglasemalt (ja siis ei ole kunagi kohane süüdistada kava), aga kokkuvõttes hoiab see mind rakkes. Kui kellelegi on mingi ülisuur soov või isu, nt veidi kastet burgerile või piima kohvile, siis võib olla mõistlik see sisse nihverdada.

Aga taaskord-- siis tuleb nihverdamise eest kaalu mõttes võtta ka vastutus ja kui see enam langetamist ei võimalda, seda ehk muuta. Mina nt olen asendanud hilisõhtuse toidukorra piimaga, et seda päeva jooksul kohvi peale mahuks. Veidi häirib mu makrosid (s t toitainete tasakaalu), aga olen suur piimakohvi sõber. Aitab mul kavas püsida, aga mu enda vastutus. 

 

***

 

Kahtlustan, et säilitamise puhul on hunnik teistsuguseid probleeme ja lahendusi. Ise kavast väljas olles olen märganud seda, et probleemiks on autopiloodis aju s t tähelepanematus. Kui sõbrad ja ühiskond kuidagi kiirelt pakuvad võimalusi söömiseks ja siis võtad neist kinni, mõtlemata, kas päriselt tahad praegu ja nii palju ja just seda. Toitumine nõuab siis tähelepanu ja teadvustamist, mingit sisemist tasakaalu ja rahu. Ja muidugi kannatlikust vajadusel kogu aeg ei öelda. Otsekui sisemist Fitlappi, mis kavas hoiab smiley. Meie sisemine Rene laugh. 

***

Mis teie arvates neist kõige olulisemad on? Säilitajad-- kuidas see säilitusedu tuleb? Kuidas teha Fitlap elustiiliks ning kuidas terve elu toituda tervislikult? Kuidas kaalulangus teha püsivaks ja omamoodi nauditavaks? Mind see teema köidab!