Minu jaoks hakkas täna otsekui kevad. Muidugi, mitte ilma mõttes. Kuigi me ei vaevle siin -24 käes, on lumi, -8 ja selle veel külmemaks puhuv äkktuul siinsete "põhjamaalaste" jaoks suur šokk, rattakäigud ka kõigil ära külmunud. Mütse nad ikka ei kanna laugh.

 

Sellest hoolimata on mul aga peal täiesti sürreaalne kevad südames (ja seda kajastavad ka selle tunde pealt valitud postituse pildid), seda seetõttu, et eilsega lõppes mu eksamiperiood ja sain valmis 2 päris karmi uurimustööd.

Ei saa öelda, et ma päris terve kuu luku taga olin--  kunagise meisterprokrastineerijana lugesin kuu alguses küll raamatukogus materjale, aga pigem.. vastutust vältivalt. Ennast kokku võtsin vast viimase paari nädala jooksul ning jäädes poolteist nädalat tagasi haigeks, sattusin kergesse paanikasse-- et kas päriselt lükkan eksamid nüüd edasi. Aga ei, võtsin end kokku, nuuskasin nina 5ks minutiks tühjaks ja hakkasin oma andmeid uurima. Viimased päevad istusin juuksed püsti ja pidžaamas oma laua taga ja muudkui vihtusin kirjutada ja andmeid analüüsida. Oli ängirohke aeg. Aga sain valmis ja eile laadisin oma meistriteosed üles, ise vabadusest ja unepuudusest segaduses. 

Kas need uurimustööd on suurim saavutus ever?  Ei, päris tavalised. Kas teie peaksite seda kuidagi suureks saavutuseks teie enda jaoks? Vahest mitte. Aga nende ära tegemine on saavutus MINU jaoks, kes ma uurimustööde kirjutamist varasemalt erakordselt hästi vältinud olen ja kelle jaoks oli see üks suur.. tahtejõu harjutus. Tulin pärast aastaid karjääri oma magistrikraadi tegema, et just kvantitatiivsetes meetodites paremaks saada-- sest need on olnud minu enda jaoks mu nõrkus. 

 

On ka võimalik, et üks neist ei sobi, sest jäin keerulisemate statistiliste hindamismeetoditega hätta (olen programmeerimiskeeles veel algaja), aga vähemalt proovisin ja andsin endast parima! Ja kui vaja, teen suvel uuesti, aga siis juba targemana (sest õppisin nende tööde kirjutamisega palju). Nii et teen endale ühe pai. 

 

Igal juhul panin viimases kirjutamistuhinas ja veel haigusest paranedes riiulile oma jõutrenni, igasuguse meelelahutuse, puhkamise, shoppamise ja niisama naudisklemise ja nüüd, tänutäheks, on mul võimalus neid kõiki asju jälle teha. Ja eks saab asjade väärtusest ikka kõige paremini aru siis, kui neid ei ole.

Teate küll seda tunnet, kui oled haige ja siis igatsed hellusega seda aega, kui olid terve, aga siis üldse nt läkastamata hingamise rõõmu ei märganud :D. 

 

Nii et täna olen tänulik, et saan korterit koristada, minna linna ujumisriideid ostma, õhtust sööma, TRENNI!, lilli kevadeks ümber istutada, raamatuid lugeda, õues jalutada jne. Milline rõõm! Isegi nädalavahetusel tööle minna on rõõm, sest saan seal mõelda juba.. uutest asjadest. 

 

 

Esmaspäeval alustan oma magistritöö teema uurimisega ning juunisse jääb üks suur eksam, mida neid töid kirjutades edasi lükkasin. Aga need mõlemad on palju jõukohasemad ja rahulikumad ülesanded, mille tegemist naudin.

Muide-- magistritöö teema leidsin kodu lähedalt, kui avastasin, et üks teema, millega varem igapäevaselt tegelesin, on teaduslikus mõttes täiesti läbi uurimata ja Donald Trumpi tõttu aktuaalne. Sellest ülikoolis rääkides leidsin ülikiirelt ka väga laheda juhendaja ja nüüd olen elevil! See teadusavastuste tegemise rõõm (mida veel iga päev oma eksperimendile mõtlemine ära rikkunud ei ole)! 

***

 

Paljud märkisid oma postitustes, et nende veebruar ebaõnnestus Fitlapi järgimise mõttes. Mulle tundub, et veebruar on toitumise piiramise mõttes raske kuu, sest.. see tundub nii lühike ja siis mõtleme, et ah, las läheb. Tabasin end küll sellelt mõttelt, kui kuu keskel vastlakukleid küpsetasin ja siis neid sügavkülmast haarates nädala keskel patustamisega jätkasin. 

 

Aga vaatame siis minugi veebruarile otsa. Üldiselt sattus minu kuusse patustamist rohkem kui lubatud ja nii kaotasin kokkuvõttes -1.5 kg, olles nüüd 73.5 peal ja lähenedes aeglaselt selle -20kg numbrini. Samas olin oma töid kirjutades üllatavalt tubli-- sõin veidi rohkem vaid 2-l viimasel päeval, sest kirjutasin osa tööst öösiti. Ja siis ka kavatoitu, sest poodi šokolaadi järele endal minna ei lubanud. Trenni tegin sel kuul päris vähe, sest jäin haigeks. 

 

Kuu eesmärkide mõttes (mis kuu alguses seadsin) püsisin vähem kavas, kui tahtsin. Seda just kuu alguse poole. Proovin selle võtta eesmärgiks nüüd märtsiks. 

***

Et see sürreaalne rõõmutunne on ikka peal, lähen seda nüüd realiseerima ja kirjutan märtsi eesmärkidest teine kord. Oma uurimustööde ajal hoidsin kõikidel blogidel silma peal ja oli hinge kosutav lugemine. Olge tublid!