Ahoi! Olen kaua vaiki olnud, sest november paistab taaskord olevat aeglane kaalukuu ja olen muudkui kannatlikult imesid oodanud. Aga ega ei pea kirjutama ainult heast, õige rääkida ikka ausatest kogemustest. Nii et hunnik toitumisalast eneseanalüüsi ja trennijuttu siin postituses soolas (mitte suhkrus!).

 

***

Möödunud on juba 3 novembri nädalat, minu kaal on langenud vaid u 1kg! Mõnele seda palju, mul tervislikuks eluks veel aga vähemalt 10-13 kg kaotada! Nagu teate, sukeldusin novembri alguses patupäevade sügavusse ja need hoidsid kaalu pikalt üleval. Edaspidi olen nädala keskel püsinud kavas, nädalalõppudesse on sattunud aga paar jõulupidu. Kuigi need peod on olnud mu elu tervislikumad, on need ikkagi kaalu mitmeks päevaks üles saatnud ja nii ma...istun 79/78 peal. Probleem ei ole muidugi Fitlapis, vaid ikka minu harjumustes ja ajakavas. 

Ehk: see frustreerib mind, sest lükkab tugevat kaalulangust ikka edasi ja edasi. On masendav enamik ajast kava jälgida ja siis mingite väikeste lolluste pärast tulemusi mitte saavutada. Teeb asja veelgi raskemaks ja võtab otsekui osa rõõmust ära. Aga see kõik on arusaadav ja okei-- on loomulik tunda end selles olukorras frustreerituna ja üldiselt on tegemist sütitatava tundega-- mis mõttes ei saa? Võtan end kokku ja saan küll!

 

***

Mis siis täpsemalt lahti? Esiteks need peod.... mõlemad olid väga toredad ja üritan oma kiires elus mõnusateks kohtumisteks ikka aega leida, muidu elus vähe vürtsi. Mõlemal peol tõstsin endale vähem toitu (küll kallasin veini) ja sõin enesetunde pealt, esimesel aga oli vist liiga palju käike (s t ma ei mõelnud tõstmisel läbi, et veel tuleb 4 rooga) ja teisel unustasin end ja sõin 2 portsu magustoitu. Ei midagi metsikut kalorite mõttes, aga paistab, et mu kaal sealmaal, et keha kilosid muudkui andunult kallistab. 

 

Teiseks on november olnud väga raske meeleolu mõttes-- lähenev magistritöö teeb ärevaks, koolis on raske reel püsida ja leian vähem aega sõprade ja looduse jaoks. Saan küll hakkama ja eks mu siinne elu on töö tõttu natuke pingelisem, aga nii pimedal ajal olen muutunud kurvameelsemaks, eriti võrreldes nt augusti ja septembriga. Pean selle teema nüüd ette võtma ja proovima olla rõõmsam ja enda vastu kenam. 

Olin varem emotsionaalne sööja ja leidsin toidust lohutust. Praegu ma seda ei tee, aga tunnen, kuidas pime aeg toob kaasa suurema emotsionaalse isu-- pidevalt tunnen, et tahaks süüa rohkem ja magusamat ja kuidas kava tundub hirmus piirav. Jumal tänatud, et ma Fitlappi järgin, loomulik isu suunaks tõenäoliselt üle sööma. Ka tööl näen, kuidas poodidesse jõuavad massiivsed kogused küpsiseid, kooke ja šokolaadi-- inimesed söövad võrreldes suvega nii palju rohkem magusat. 

 

Kaalu osas proovin nüüd paar päeva võtta rahulikult ja nt laupäeval äkki teha mingi hea plaani või kuidagi harjumusi korrastada. Mul on detsembri alguses 1 jõulupidu, millega saan ehk enam vähem hakkama ja siis oleks hea olla kuni päris jõuludeni korralik. Siis teha nt 1 päev jõulumeeleolus ja edasi ikka kavasse. Äkki jõuan aasta lõpuks ikkagi 75 peale?

 

***

Suures plaanis on aga siiski asju, mis lähevad väga hästi.

Eelmisel nädalal käisin füsioterapeudi juures seljamure kurtmas ning sain diagnoosiks ikkagi selgroomure-- olen tõenäoliselt ebaproportsionaalse raskuse või hooletu vormi tõttu lülide vahelist pehmet osa kergelt vigastanud ja nüüd see vaikselt paraneb ja ette painutamise peale protesteerib närvivaluga. Tuli välja, et olin juba õiged harjutused leidnud, pean neid aga tegema iga päev ja rohkem. Sain head nõu ja loa jõutrenni mõõdukalt edasi teha. Ettevaatlik pean olema harjutustega, kus end kõvasti ja raskustega ette painutan-- kükk, deadlift ja osa kõhulihaste harjutusi.

 

Nii olengi saanud uuesti korralikult trennis käia ja see on suur rõõm. Ma kahtlustan, et mu rasvaprotsent ja mõõdud on kaalust enam vähenenud (eks varsti saame teada), sest lihased paistavad rohkem välja. Mu lihasmass on võrreldes varasemaga veidi väiksem, aga üldiselt olen endiste raskustega võrreldes 90% peal. Hakkan sel nädalal katsetama uute harjutustega, et oma madalaid küki- ja deadlifti raskusi kuidagi kompenseerida. 

Praegu olen trennifaasis, kus teen ära oma tavalise jõutõstmise trenni ja siis lisan üpris suvalisi harjutusi, mis meeldivad-- tavaliselt kõhule, tagumikule, eesmistele reielihastele ja hiljuti ka seljale ja kätele. Õudselt tore on uusi harjutusi proovida ja väiksemaid lihased kehas tunda. Kirjutan neist kunagi pikemalt. 

Varsti aga tahan jõuda parema süsteemini-- millal mis lihaseid treenin ja kuidas täpselt progresseeruda jne. 

Igatsen ainult väga rasket deadlifti, seda lihtsalt seetõttu, et nii lahe on tunda ennast tugevana. Et võtadki ilgelt suure kangi ja raskused, hingad sisse ja tõstad. Ja siis oled ürgne supernaine! Aga see jääb ehk uueks aastaks. 

***

Füsioterapeudi juures õppisin palju-- peamiselt seda, et parim ravi paljudele probleemidele on liikumine, mõistlik ja mõõdukas, aga pidev liikumine. Ei ole imeharjutusi ega supertrenni, vaid tuleb teha seda, mis meeldib, stabiilselt. Ja et ka vigastatuna tuleb liikuda, ilma trennita võib hoopis minna hullemaks. 

***

Novembri lõpuni veel natuke aega on, nii et üritan olla ilusasti kavas, raamatukogus ja veidi rõõmsam. Olge tugevad!