Alles läks jõhkraks

Siit tuleb hunnik suvalisi muljeid

***

On muidugi hea ühel päeval oma superplaan välja kuulutada ning siis järgmine päev rusikat närida.

Nimelt on mul hoolimata fanfaaridest, bakhanaalidest ja superplaanist kallal kummaline ja vägagi ürgne näljatunne, ise kahtlustan aktiivse töö-pühapäeva (30 000 sammu) ja 2 trennipäeva mõju vürtsitatuna uue varajase ärkamisgraafikuga. Uurimustöid arvutisse toksides elasin ajutiselt öökullielu ja ümber orienteerumine ei tule kergelt. Vb ka lihtsalt pingelanguse järgne nälg, kui keha tunneb, et nüüd võib kurta (mida varem adrenaliini- ja kortisoolihoos tähele ei pannud). Meie kehad on huvitavad, aga mõnikord tüütud masinad.

Vahepeal aga jõudsin oma jõhkra märtsi kindlustamiseks teha sõjaplaani-- vedasime sõbraga kihla, et kui me oma ambitsioonikaid eesmärke ei saavuta (seadsin temaga veel eriti jõhkra), siis teeme teineteisele mõnusa patuõhtusöögi välja. Kuigi sõber on mulle kallis, siis talle lihakäntsakat siiski välja teha ei soovi ja juba selline põhimõtteline kokkulepe paneb mind pingutama. Ei taha juba häbisse jääda.

Vot see ja jõhker märts ongi pannud mu kannatlikult teed jooma ning järgmist söögikorda ootama. Seega pean mõtet superplaanist heaks-- motivatsioonina töötab. Loodame, et ma varsti kuskil pontšikupoodi röövima ei lähe . Nädal jätkub.

Kaalusin vahepeal patutoidukorra vahele jätmist, aga tundub siiski mõistlik see kas või oma keha rahustamiseks varsti ette võtta. Fitlapi veterani tarkus: ärajäetud patutoidukorrad kipuvad süvenema patunädalaks. Saan ju ka süüa midagi mõistlikku (mitte 5-käigulist suhkrueinet, nagu ma mõnikord).

***

Esmaspäeval siirdusin ka üle mitme nädala trenni. Mu eesmised reielihased paistavad olevat nõrgenenud, ei tea kas töö või toitumise ja trennipausi tagajärjel. Nii ägisesin 52 kg küki all ja pean oma raskusi nüüd vähendama. Trenn sai tehtud, järgmisel päeval tajusin aga veidi intensiivseid mikrorebestusi (loe: pikalt kuskile istuma jäädes väga raske püsti tõusta ja liikuda). Ülakehatrenni teisipäeval võtsin juba kergemalt, kuigi minu rõõmuks on ülakehalihased.. jäänud tugevaks.

***

Üks viis endale kaaluvõitu meelde tuletada on enda muutumist peeglist jälgida. Tekkinud on aga naljakas olukord-- ma enam ei taju hästi, kui kõhn või mitte ma olen. Iseenesest pole selles midagi halba, aga kummaline on ikka. Saan aru, kui miskit väheneb-- hiljuti need tagumiku/reiesangad, aga ei oska ennast enam üldpopulatsiooni paigutada. See on vist üpris tavaline-- teisedki sellest rääkinud. Küll aga sattusin paari vana pildi peale ja siis saab küll kohe aru.

***

Alustasin sel nädalal oma magistritööks lugemisega ja see on omamoodi ärev, aga huvitav protsess. Saan selle peal oma psühholoogilisi oskuseid katsetada, sest bakatöö kirjutasin veel praktiseeriva perfektsionistina (tervitan siinkohal Akelat) metsikus prokrastineerimis- ja ärevustuhinas, kaasas hunnik negatiivseid mõtteid. Ootasin siis ka alustamisega viimase hetkeni, muidu lihtsalt ei suutnud ärevusega toime tulla (viimane tähtaeg andis siis vabanduse, et enam ei saa ärev olla, sest aega pole. Räägin sellest üks teine kord pikemalt).

Seekord on ka hirmus-- kas keegi on teemat juba uurinud, kas saan hakkama, kas üldse suudan 80 lk teadust kirjutada, aga õnneks on mul tagataskus edukas kaalulanguskogemus, oskused teraapiast ja viimase paari aasta kogemus iseenda rahustamises. Nii olin eile veel ärevil, täna aga vaatasin oma hirmule otsa ja läksin sellest hoolimata edasi. Ja ka see võib mind toitumise mõttes veidi häirida. Ja nii vist peabki-- oma tundeid tundma ning siis neist hoolimata neid raskeid, aga väärtuslikke asju ette võtma. Olen oma magistrikraadi kaua tahtnud, pikalt edasi lükanud ja nüüd seda elu elades, on aeg-ajalt hirmus ja mõnikord tüütu, aga ka avardav ja teadmisterohke elu. Just see, mida tahtsin.