Eile rääkisin oma aktiivsest pühapäevast - 25,7 kilomeetrit jooks-matka kolme tunniga. Selline päris väsitav ja 1400 kilokalorit kulutav trenn / üritus oli. Peale jooksu sai söödud hommikust alles jäänud banaan. Koju jõudsin kella 2 ajal. Seega kella kolmest tuli alles lõuna, õhtu 6 ajal ja hiline õhtusöök üheksa-kümne ajal. Seega justkui sõin õhtul ju piisavalt.

Isegi magama jõudsin enda kohta suhteliselt vara ja magasin seitse ja pool tundi. Normaalne, minu kohta isegi väga hea.

Hommikul ärkasin nagu oleks pohmakas - pea valutas, kõht oli nii tühi, et jalad tahtsid alt vajuda ja süda läikis. Eks siis oli spordipohmakas - tegid palju sporti aga peale ei võtnud energiat. Hommikusöök aitas vaid jalad alla saada, muu paremaks ei läinud. Lõpuks paar tundi hiljem peale mitut lonksu vett ja väiksest lõunasöögi ampsu võtmist (mul banaanileib täna kaasas) hakkas parem. Uimane olek on ikka veel. Kohe algab ka lõunapaus, joon tassi vett ja söön oma ülejäänud banaanileiva ära. Ehk hakkab parem.

Juba tegin otsuse, et õhtuse koorilaulu jätan täna vist vahele. Aga ujumisriided on muidugi kaasas, täna ju on ujumise päev. Reedel käisin täiskasvanute ujumiskursustel, kus õppisin krooli. Krooli ma ei ole suutnud siiani ujuda, ikka konna pidevalt. Äkki peaks tänase trenni ka ära jätma?

On tekkinud juba tõsine spordisõltuvus. Kohe tekivad süümekad kui sellised iganädalased plaanid peaks ära jääma. Lähen ujuma, ujun kasvõi vähem aga vähemalt lähen ja teen midagi.

Kõht tühi polegi hetkel, väga uimane on olla vaid.

Tean, et kui ma millalgi hakkasin trenni tegema, siis oli mul probleeme vererõhuga. Muudkui jäi puhke hetkel madalaks. Käisin nüüd ka mõõtmas met-töötaja juures. Vaid 60/90. Selles siis konks ongi. Vererõhk madal. Tundub, et peab tõstma hakkama. Õnneks lõunane tee ja banaanileib aitas, vähemalt enesetunne on parem.

Vererõhu probleemid hakkasid mul siis, kui ma hakkasin rohkem sporti tegema. Kuna keha areneb, siis vererõhk trenni tehes stabiliseerub ja madaldub. Puhkehetkel peab ju veel madalam olema ja siis tekibki madal vererõhk. Vähemalt nii rääkis mulle kunagi üks meditsiinitöötaja. Käskis veel konjakikomme sahtlisse varuda, et saaks vajadusel võtta. Ei kujuta ette kui palju see tõele vastab. Kusjuures 30 aastat polnud mingit probleemi vererõhuga, vähemalt ise ei teadnud.

Aga ei anna ma alla, teen trenni edasi, söön korralikult. Küll kõik paika loksub. Võtan tassi rohelist teed ka.