Ojah, millal ma viimati sain märkida, et püsisin täielikult kavas? Täna jälle need isa toodud õunad kiusasid...ja kokkuvõttes läks vistüks liigne leivaviil ka sisse. Natuke näksisin ka kanapastat rohkem, kui oleks vaja olnud. Siinsed kanapasta retseptid on lihtsalt jumalikud! Eelmisel nädalal tegin seda seentega varianti, täna päikesekuivatatud tomatitega. Lapsed ka söövad kahe suupoolega. Naljakas mõeldagi, et see peaks olema dieettoit, haha. Aga muidugi, kaalumata sööksin seda täpselt kolm korda nii palju kui ette nähtud. 

Ma täna mõtlesin, et annan alla ja tõstan kaloraaži 10%. See tundub ehk absurdne, sest kaal ju eriti langenud pole. Aga ma tõesti tunnen, et nii ruttu hakkab kõht korisema peale söögikordi. Ja kuigi kõik siin kirjutavad, et kõht liiga täis, siis ma olen elu aeg suure söömaga olnud. Pigem süüa 10 g rohkem pastat, kui pärast kukkuda komme pugima. Proovin natuke aega nii, nagunii palju hullemaks minna ei anna laugh

Pealegi - ma ju tõesti treenin mõnel nädalal 6 korda. Lisaks käin ainult rattaga tööl ja trennis - ja kui rattahooaeg lõpeb, siis jala. Õnneks mul autot polegi. Vahel harva võtan takso, kui asju ei jaksa tuua-viia. Aga viimasel ajal tassin isegi kartulid ise poest, et ka jõutrenn nagu laugh Talviti kõnnin päevas vahel kuni 10 km ja seda trennile lisaks. Ja olgem ausad, mul terve elu on pigem olnud kiire ainevahetus. Kui ma nii õudne õgard poleks, siis oleksin päris heas kaalus! 

Homme on jälle tantsutrenn, ootan nii väga! Sinna minnes kartsin, sest olen elu aeg lisaks õgardlusele ka hirmus koperdis olnud. Muidugi mul on seal raske ja vahel tundub, et olen kõige aeglasem ja lollim. Eriti hulluks läks siis, kui hakkasime tõsteid harjutama. Ma algul mõtlesin, et jooksen nuttes minema. Aga siis haaras üks noormees mu õlale ja tegime oma piruetid ära ja selgus, et jaksavad küll! Tublid mehed meil trennis. Ja samas - isegi mu väiksem poiss jaksab mind sülle võtta. Ma küll ei luba, aga tuleb selja tagant ja tõstab õhku. Nii et mis siin põdeda. Kuigi ma olen elu aeg kartnud, kui keegi mind tõstab. Punastanud ja kujutlenud, kui raske neil on. Kiljudes end lahti rebinud ja ära jooksnud. Ja samas väga nautinud, kui keegi seda mängeldes teeb. Sest see ju meeldib mulle ka. No mida ma põen? Ise tõstsin isegi kord endast poole raskemat sõpra naljapärast. Oleks äkki aeg hakata lahti laskma sellest jamast?