Heips,

nii kiire on olnud, et isegi kirjutada pole aega! Kava jälgida ka väga mitte, ega ka trennis käia. No kõige hullem ka pole - kolm trenni ja täna ilmselt neljas selle nädala kohta.

Kaal seisab seal 69 peal. Jonnakalt. Arvestades, et eilse õhtusöögi asendasin tiramisuga ja hilise õhtusöögi ülipidulik vastuvõtuga saatkonnas, kus pakuti kõikvõimalikke hõrgutisi - pole isegi paha. Hea meel, et vein jäi minust puutumata, jõin vett.

Ühesõnaga, ma pole eriti alla võtnud, aga siiski otsustasin end premeerida unistuste siidkleidiga - sest kaugel need peod ikka enam! Maani, ääretult nõudlik kleit, mis toob kõik kehakontuurid maksimaalselt välja. Selles butiigis oli nii hea peegel, et hakkasin end juba saledaks pidama laugh Kodupeegel nii lahke polnud. Aga ikkagi, üldjoontes on mul kõik enamvähem. Töö ka sujub, kuigiüle kivide ja kändude, aga midagi ikka läheb. 

Isiklik elu on hästi keeruline. Imelik tundub siin blogis hakata suhete teemal halama, aga samas - minu kaal on alati pöördvõrdelises suhtes sellega, kui armastatuna end tunnen. Seega, oma viimases kooselus olin ma pidevalt päris heas vormis. Või vähemalt tundsin end nii. Kuigi mäletan, et korra narris elukaaslane mind sangade pärast, kui olin kitsad teksad jalga venitanud. Aga üldjoontes polnud see teema ja ma ei põdenud millegi pärast. Isegi üle ei söönud kunagi. Seda enam, et elukaaslasel oli kalduvus juurde võtta ja ta väga luges, mis suhu rändas. Ma olin 2 aastat temaga ikka üliüliõnnelik. Armastus oli ikka väga suur ja ta helistas sageli keset päeva, et seda öelda. Üldse tundus selline mees nagu kuskil filmis, täielik üliinimene, meeletu romantik ja superhoolitseja. Aga sama ootamatult see lõppes ka. Ta jäi töötuks - ja lihtsalt jättis mu maha. Mis eriti hull - nagu hiljem selgus, otsis pelgupaika eksnaise diivaninurgal. Aga ses mõttes on arusaadav, et - nagu ka mu sõbrad hiljem ütlesid - me polnud algusets peale võrdne paar. (MIda see üldse tähendab? Võrdseid ju polegi tegelikult) Aga nemad pidasid muidugi silmas, et ta kogu aeg kartis minust ilma jääda. Ühesõnaga olin äkki oma pulmakleidiga kahekesi, hahaha. Praegu irvitan küll, aga siis tundus maailma lõpp. Mind polnud lihtsalt keegi veel mitte kunagi maha jätnud. Eriti kleidi ja sõrmustega (andke nõu, mis nendega teha, siiani vedelevad siin, aga kes neid tahab?) Aga selles oli ainult üks hea külg. Kurbusest võtsin hirmsasti alla. Kusjuures ma sõin nagu loom. Vahel päevas terve magusa stritsli või mida iganes, kaal ainult langes. Aga loodus teatavasti tühja kohta ei salli ja juba kuu aja pärast tutvusin toreda noormehega. Just noormehega - sest ma olen tast vanem. Esimest korda elus. Ta näeb kuidagi hästi noor välja ka. Ja kõik oli jälle hästi tore. Väljaarvatud see pisiasi, et mul on lapsed - erinevalt temast, ja koos elada ta ei soovi. Aga ma polegi selleks ilmselt prageu valmis. Sest pole aastatki veel valusast lahkuminekust. Aga siiski mind härib, et ta pole pereinimese tüüpi. Käib muudkui oma sõpradega väljas ja kuidagi pöörab mulle vähe tähelepanu. Isegi lilli on vaid kord toonud. Aga samas ta on kuidagi hästi armas ja temast loobuda ma ka ei suuda. Püüdsin ükskord asjast rääkida - sest ma vist ikka ei oska niisuguses suhtes olla nagu meie - et käime vahel koos kinos ja vahime seriaale, oleme koos ka sportinud jne, aga mingeid kohustusi nagu pole. Miks peaks olema? Ma ei tea - ju olen harjunud. Ükskord küsisin, et kas ma olen siis tema tüdruk või ei ole. Nimelt kutsus mind üks teine mees välja. Siis ta tundus üllatunud - et muidugi olevat. Aga sellist tunnet mul pole. Ja samas mõnevõrra mulle tundub, et mu kaaluprobleem on seotud sellega, et ma ei tunne end armastatuna. Ta on hea ja hoolitsev, aga nagu sõber. Ei mingit kirge ega romantilisi žeste. Mis sellest muidugi kasu on, et mu ekskaaslane muudkui lilli saatis, roosiõisi voodisse puistas ja üllatusõhtusööke korraldas - lõpuks lasi ikka jalga. Et tegelikult võiks nagu rahul olla, aga miski on puudu.

Nüüd ajab mind hulluks hirm, et olen rase. Kui ta ei taha kooski elada, siis ilmselt ei saa tast ka isakandidaati - ja mis siis saab, kui olengi titeootel? Ma ei suuda mõeldagi, et...Testi saan teha alles nädala pärast. Ohjah, on ikka lollid hädad inimesel. Söön nüüd oma tortilla ära ja lähen trenni parem!