Alguses, kui siia liitusin ja neid toitusid katsetama hakkasin, tundus, et saan kõhu täis. Aga ei, ma olen juba kolmandat päeva näljane. Söön oma ettenähtud grammikesed ära ja tahaks ikka veel ja veel. Esialgu, kui söömise lõpetan, tundub, et kõht on täis, kuid kuskil veerand tunni möödudes, tahaks juba uuesti süüa. Mis ometi toimub? Ei aita ka enam vabavara lisamine, sest palju sa korraga ikka sisse ajada jõuad.

Tegelikult ma osalt ka tean, milles on põhjus. Liiga head toidud, vot nii! Varemalt oli nii, et tegin mingi toidu endale valmis ja ei viitsinud eriti mängida. Peaasi, et kiiresti valmis saaks, et ise oma tavaks saanud tegevuse, kirjutamise juurde, rutem tagasi naasta. Nüüd aga on olemas nii põnevad retseptid, et karju appi. Ei suuda valikut teha. Kõike tahaks. Mida võtta ja mida jätta. Ja muidugi jääb mõnikord asi ka selle taha seisma, et kodus ei ole kõike vajalikku  veel olemas. Usun, et pikapeale, saab juba kööguikappi varutud, nii vajalikud kuivained, kui ka kõik ülejäänu. Kõik võtab ju aega. Tallinna linna, ei ehitatud ju ka, ühe päevaga valmis. Nii on ka meiega.

Ja ei saa mina mööda, ega ümber sellest patustamisest. Eile õhtul tuli mul meeletu shokolaadikreemi isu peale. Kuna mul aga kodus kohupiima ei olnud, küll aga hapukoort, siis sai nendest kahest komponendist kokku miksitud, üks küllaltki rammus kooslus. Inimene  juba on selline nõrk, kes allub oma tahtmistele. Ja vabandusi oleme me kerged leidma, See on ka selge. 

Täna aga tegin ma valmis lausa kolmeks toidukorraks pasta hakklihaga, kuhu panin veel küüslauku, paprikat ja tomatipasta ja toidukoore segu. Siis jagasin selle kolme karpi, võrdsetes kogustes. Kaalusin kõik ka üle, et ikka täpne oleks. Nii ma õpingi siin igapäev, midagi asjalikku ja vaja minevaid nippe, mida ise kohe  välja ei mõtlegi. On tõesti tore, et meil on selline vahva toetusgrupp olemas ja eriti rõõmustavad silma, need, kes on suutnud juba nii palju kilosid endalt maha raputada. Ma tean, et see ei ole lihtne ja seda enam rõõmustan ma teiste edusammudee üle.