Jah nii kaua olen ma siin olnud juba. Aga vaikselt hakkab mingi masendus peale tulema. Kaal on nii nagu ta on. Nokk kinni ja saba lahti. Saba kinni ja nokk lahti. Üles ja alla , laseb see kaalujoon. Ikka ja jälle luban ma endale, et kord nädalas astun vaid kaalu peale, aga ei,  ikka on ju vaja piiluda, ehk nüüd on juba vähemaks jäänud. Nalajatilk  olen ikka tõesti!

Ise tükk vanainimest juba, aga lapsearu peas! :)

 No millega ma siis ikkagi rahul ei ole? Eks ikka endine söömine  ajab aeg ajalt veel isutama, kuigi ma pole seda teinud.  Aga kuidas tahaks.... Eks ole ju? Miks ma ei võiks? Kes keelab? Mitte keegi, peale iseenda. Mina ju võtsin vastu selle otsuse, et säästa oma tervist ja ainult oma heaolu nimel. 

Ma ei saa vahest ise ka aru, mida ma tahan. Kõht on mul ju täis ja virisemiseks polegi nagu põhjust. Tegelikult natukene ikka tean ka. Ma nimelt olen laisk ja ei viitsi mässata nende toitude tegemisega. Lõpptulemus võib ju olla hea ja isegi väga hea. Aga selleks pean ma ennast oma harjumuspärasest elurütmist välja murdma. Oi kuidas ei tahaks!

Nagu paha siga aia vahel, eks ole? 

Igal hommikul, kui külmkapi ukse avan, vaatavad mulle sealt vastu toidud, mida ma süüa ei tohi. Pole veel jõudnud kõiki ära realiseerida, ega laiali jagada. Kes teab, milleks see kõik seal, veel hea võib olla? ja kui teengi vahel mitmeks korraks korraga midagi valmis, siis silmadega sööks terve selle krempli korraga ka ära. 

Ja veel see trenn. Jaa kõik on hästi, aga tundub, et mu jalad on need, kes iga asjaga kaasa tulla ei taha. Nagu need kätekõverdused kükiga. Jalalihased reie peal lähevad nii valu täis, et karju või appi. samas teised harjutused  jalgadele liiga ei tee. Pean vist selle harjutuse asendama millegi muuga, või tegema aeglasemas tempos. Seni olen küll kõik, kenasti treeneriga kaasa jõudnud teha. Ja kui endaga päris aus olla, siis on aeg ka arsti juures  ikka ükskord ära käia. Peaaegu kuus kuud on liiga pikk aeg selleks , et valu üle ei lähe. Lootsin sisimas küll, et trenn aitab ja puha. Paremaks on läinud,  aga valud päris ära kadunud ei ole . Ma vihkan ju arsti juures käimist. Tean, et kui sinna korra lähed, siis jäädki, ühe ukse tagant teise juurde jooksma.  Aga aitab küll, ega siin jututuba pole ja lobisemise eest, palka ka ei maksta! Või siin ju ikkagi makstaksegi, just lobisemise eest! Saan ju ühe prii päeva jälle lisaks! :) :)