Eile kurtsin grupis, et kõht jääb peale söömist, veel ikka tühjaks. Peale selle sain vastukajaks nii palju soovitusi, et tagajärjeks oli õhtusöök selline, et ma lausa ägisesin. Tegin kartulisalatit. Tegelikult mulle kartulisalat  ei maitse ja sellepärast ei tundnud ma ka selle retsepti vastu erilist huvi. Kui aga grupis sellest juttu tuli, mõtlesin, et vaatan järele. Ja olla-olla, seal polnudki ju majoneesi ja hapukoort oli samuti vähe.  Kui valmis sai, siis oli mul tegemist enese taltsutamisega, kuna poolt tundi oli veel õhtusöögini aega ja tahtsin, et see veel natukene aega ka külmkapis seisaks. 

Tulles nüüd tagasi täna hommikuse toidu juurde, siis tegin endale sooja võileiva. Ja mul tekkis selline tunne, et kas valetas seni minu kaal, või pagan teab mis, aga ka see oli paras kõhutäis ja peale selle, läksid veel ka õunaviilud. Et siis ongi nii, et vali õiged toidud ja saad ka kõhu täis. Seniajani tundus mulle kummaline lugeda, kui teised kirjutasid, et nendele piisab  sellisest toidukogusest ja jääb veel ülegi. Nüüd ma küll usun seda täiesti. 

Veel üks toiduaine, mida ma varem vältisin, on hapukoor. Eriti just kartulasalati sees, aga ka mujal. Nagu ma seda sõin, oli mul alati peale selle tihedamini asja vetsu. Kõhulahtisus kõige otsemas mõttes. Nüüd aga, väikestes kogustes annustades seda, on minuga kõik korras. Ime? Usun, et asi on tasakaalustatud toitumises, mis laseb kehal järjest kõigega harjuda.

Aitäh Teile Rene ja Heiki, et olete sellise vahva asja käima lükanud! :)

Esialgu pean veel leppima nende toiduainetega mis mul kodus olemas on, aga kuu alguses  varun kohe kindlasti endale, kõik vajamineva, mida saab valmis varuda pikemaks ajaks.  

Nüüd aga varsti õue ja kuuri, et paari päeva puud tuppa tuua. Jah, liikumise mõttes võiksin ju igapäev tuua, mitte aga kolme päeva varu, aga puud tahavad toas enne natukene aega taheneda, kui neid ahju saab lükata.  Peale selle, saab hakata juba lõunasööki valmistama. Tänu kaalujälgijatega liitumisele, on nüüdseks kõik päevad juba ette sisustatud ja muidugi pean varuma ka aega, oma põhitegevuse, kirjutamise jaoks.Aga nüüd ma läksin! :)