Trenni ja kokkamise hullus

Ma ei teagi kohe kust alustada vôi millega lôpetada. Jaanipäevast algas mul puhkus. Käisin puhkusereisil eestisse nädal aega. Vötsin selle aja vabalt. Kuna olime üks öö siin ja teine seal, siis polnud nagu väga suurt vöimalust kava 100% jälgida. ôhtud sôbrannade juures ja väike siider, see käib ju asja juurde . Ega ma sellest väga stressi ei vôtnud, sest lubasin endale, et kui koju tagasi jôuan, olen jälle väga tubli. Noh selle nädalaga tuli kolinal peaaegu 2 kilo uuesti juurde. 1.7 tulime soome tagasi, sest, mul oli ju eesmärk...joosta see poolmaraton. Ja ma jooksin. Ajaeesmärgiks seadsin endale vähemalt 2h 20min. Ametlik aeg stardijoonest finishijooneni oli 2h 15min 59sek, et siis väga tubli  Peale seda 1.7 poolmaratoni on mu elu olnud mega kiire olnud. Kava olen jälginud 100% ja kaal liigub uuesti ilusti allapoole. Saime sellelt jooksult kuuajase tasuta jôusaali kasutamise kinkekaardi ja loomulikult oli seda ju vaja kasutada täie raha eest. 24.7 sai mul puhkus läbi ja läksin tagasi tööle. Loomulikult ei saa ma ju autoga tööl käia. Ilusad ilmad ja suvi, nii, et ratas on just ainuôige liiklusvahend. 10km hommikul ja 10km ôhtul, seda pole ju palju. See ei tundugi enam trennina. Jôusaalis käimist olen jätkanud ikka samas taktis 3trennipäeva ja 1 vaba ja...oh ônnetust, jalad kisuvad krampi, pea käib ringi ja tulevad nôrkuse hood. Vôtan küll magneesiumi ja muid vitamiine, aga kui keha ütleb, et seda on liiga, siis tuleb seda kuidagi vähendada. No otsustasin jätta ära oma aeroobsed treeningud saalis ja teha kergemaid lihastreeningid vaid. Juba tunduvad jalad paremad ja pea ka väga enam ringi ei käi. Kui külmemaks läheb, siis enam jalgrattaga nagunii sôita ei saa, nii, et saan saalis taas natuke rohkem koormust vôtta. Ahjaa, kuuajane tasuta aeg sai ju läbi, aga kuna see jôusaal sai meile nii koduseks ja meile seal väga meeldis, siis otsustasime lepingud teha endale ja seal treenimist jätkata

Peale eestis käiku otsustas mu elukaaslane, et soovib ka Fitlapiga liituda, mitte küll langetajana vaid säilitajana. Lihtsalt, et tervislikumalt toituda kui siiani, sest temalgi on oma eesmärk  Alguses tundus talle, et ma tahan teda lôhki sööta, sest ta kogused olid mega suured. Nüüd kuuaega hiljem, ta juba enam nii ei arva, nüüd pean kopunnima talle koguaeg aina suuremaid portsioneid, et tal kôht tühjaks ei läheks. Trenni koormus on tal suurem kui minul, nii, et üldse ei imesta kui vahel tal tuleb tahtmine vôtta üks ülearune ôun vôi banaan. Seoses sellega, et tema ka liitus, nii on ju kokkamist rohkem. Laps tuli ka eestist tagasi poolest juulist, nii, et otsustasin hakata nädalas ühte päeva kasutama suurema kokkamisena. Ennem kui üksi kava jälgisin, oli ju lihtne, potitäis pilaffi teistele mitmeks päevaks, vôi siis mingi kartul-kaste, makaronid hakklihaga. Endale vaatasin kava järgi midagi lihtsalt ja kiiret. Nüüd on meid 3 ja kolmed söögid, eri kogustega. Vötan endlae laupäeval vôi pühapäeval aega, istun maha ja ostin kavast 3 retsepti, mille kôigi kogused korrutan siis neljaga, et tuleks meile kôigile 12 portsu sööki. Et siis lôuna ja ôhtusöögid. Teen poenimekirja ja käin selle alusel poes. Vôin ôelda, et raha läheb vähem, sest tôesti, mitte midagi ûlearust ei eksi kogemata sinna korvi. Poes käidud, siis potikesed tulele ja kokkamine vôib alata. Teen söögid valmis kaalun kôik karpidesse valmis ja panen sügavkülma. Nii lihtne on sealt siis nädala jooksul lihtsalt söök vötta ja soojendada. Hommiku- ja hilisôhtusöögid teen värskelt lennupealt, kas siis pudru, smuuti, kohupiima maius, müsli jogurtiga, vôileibu, pannkooke...valikuvôimalus on ju nii lai ja nendega läheb ju kähku. Ma usun, et hoian ikkagi niimoodi aega kokku. Muidu kokkaksin igal ôhtul meile ôhtusöögid ja järgmise päeva löunad, sellele läheks iga päev raudselt tunnike vähemalt, kui mitte rohkem. Nüüd saan selle arvelt igal ôhtul hoopis tunnikese sohval lebotada