5.2 käisin opil. Sain uued tissid, selle üle olen super rahul ja õnnelik. Minust ei tulnud Pamela Anderssoni :D

Olen mingis mõttes õnnelik, aga siiski pole ma nii tugev kui arvasin. :( Vahepeal mulle juba tundus, et ma olen üle saamas, aga nüüd olen punktis, kus jälle iga päev nutan. Vahel 2 tundi järjest ja ei oska seda kuidagi peatada. Õnneks on meil väga hea töötervishoid ja ma saan selle kaudu juba esmaspäeval psüholoogile. Mu eksil ei lähe hästi, probleemid paradiisis. Ja se naine saatis mulle sõnumeid, et ma ootaks, et mu mees tuleb minu juurde tagasi, sest nemad on lahus. Peas ma ju tean, et seda ei juhtu, aga loll süda hakkas siiski lootma. Tean, et mu eks üritab teha kõike, et seda suhet selle uue naisega toimima saada. Mind ajab närvi kui nad lahku lähevad, sest siis meie suhe läks pe***e täiesti mõtetult, mitte millegi pärast. Arrgghhh.... Siiani ma ei suutnud mitte millegi üle viha tunda, aga see on asi mis mind vihaseks ajab. Oleks siis vähemalt leidnud naise kellega ta ise õnnelikuks saab, mitte õnnetumaks.

Peale kõige muu on mu toitumine nagu on. Hommikul söön mis juhtub, lõuna kavas, õhtu...mingid suvad võikud ja Hõ, kui viitsin teen smuutit, kui ei siis söön mida viitsin kui üldse. Kaal köigub 2kg piires üles alla... Pääseks juba tagasi trenni tegema, oleks ehk ka köik ok. Kuidagi nii tühi tunne on minna töölt koju lihtsalt OLEMA. Nüüd juba tegelt vaikselt ehk saaks hakata jalutuskäike tegema, aga mitte pikki. Aga liiga libe on väljas ju. Mu foobia kukkumise ees on kasvanud nüüd veelgi rohkem. Paha siga, sada viga, maa külmand ja kärss kärnas :D Oi mul on täna lihtsalt vingumise tuju vist. Homme ehk taas parem päev :)