Mult paluti, et kirjutaksin blogi, no ma siis kirjutan, aga hetkel mitte küll sellest mis plaanitud. Ma pole lihtsalt võimeline hetkel trennidest kirjutama ja neid pilte siia lisama, aga ma luban, et kui saan taas jalgadele tõustud, siis ma ka seda teen.

Kindlasti mõtlete, et no mis siis juhtus?! Jah, mu mees jättis maha mind. Mu elukaaslane, trennikaaslane, elu armastus. Ta pakib täna oma asjad ja kolib välja. Olen kui puuga pähe saanud, sest see oli nii suur üllatus. Alles 3 nädalat tagasi oli meil aastapäev ja sain temalt nii ilusa kingituse koos sõnadega, kui palju ta mind armastab ja siis läheb 2 nädalat mööda ja ta armub teise. Ma ei saa teha mitte midagi muud, kui anda lihtsalt minna. Raske on...väga. Ma ei suuda süüa ega magada. Kaal on 3 päevaga langenud 2,1 kg. Ma ei tea mida teha, et suudaksin endale need ettenähtud kogused sisse muljuda. Eile söin hommikusöögiks 3 mandariini, löunaks olevas riisis keerutasin 3 korda kahvlit ja hakkasin öökima. See söök lendas tagasi külmikusse. Õhtuks suutsin süüa 3 singivôileiba ja Hõ 1 mandariin. Täna hommik läks veidi paremini, tass kohvi piimaga ja pool putru. Lõunaks sõin ära riisi kõrval oleva kana ja köögiviljad, aga riisi süüa ei suutnud. Külmikus on kodujuust, proovin varsti seda süüa, loodetavasti läheb natukenegi alla. Õhtu on veel teadmata mis saab. Trenni oleks ka vaja veel täna minna, ma ei tea kuidas ma seal midagi teha jaksan kui ma söögiga endale kuidagi jõudu sisse ei saa. Jah ta tuleb minuga täna trenni ka, me ei pääse sellest, sest meil on mõlemal kaart samasse saali. Samas ei ole ma talle ju vihane, kohe üldsegi mitte. Kuigi võibolla oleks natukenegi kergem, kui suudaksin vihane olla, aga mida see aitaks? Ma ei taha riiuga lahku minna. Loodan, et me suudame mingil määral ikka nagu sõpradeks jääda, et see 2 aastat mis meil on tähtajaline saali kaart, ei oleks piinarikas. Tema ütleb mulle "ära ole nii hea" "ole vihane" "karju, ela välja ennast". Võibolla tõesti see teeks tema olemise kergemaks või midagi, aga ma ei suuda olla vihane. Olen lihtsalt meeletult pettunud ja kurb. Ma ei tea miks ma seda kõike siin räägin, võibolla otsin kaastunnet, võibolla tahan lihtsalt hingelt ära saada. Täna hommikul kui tegin ühte tööülesannet, siis üks naine sai kohe aru, et mul on midagi juhtunud, küsis, et kas juhtus midagi ja ma rääkisin natuke. Nüüd just käis ta mu kontoris ja tõi mulle 2 kinopiletit, et ma saaksin lapsega kinno minna ja mõtteid mujale. Minu arust nii armasheart

Ma tean, ma pean ennast kokku võtma. Elu läheb ju edasi. Aga praegusel hetkel olen ma lihtsalt nii katki, et ei tea kuidas seda teha sad