Ma olen alustanud jooksu trennidega veebruari kuus. Ikka 3-5 x nädalas. Eesmärgiga joosta see poolmaraton. Aga nüüd vahepeal olen käinud kahel 10km jooksuvõistlusel. Oma arust läks väga hästi. Mõlemad korrad jooksin jälle oma aja natukene paremaks. Aga see foobia!!! Ma ei teagi kas see on foobia või milleks seda nimetada. Enne võistlusi tuleb mul nii mega stress, et võtab kõhu korralikult lahti. Kuigi proovin endale sisestada, et ma lähen teen ainult "trenni", see siiski ei rahusta mind. Eile ärkasin kell 8 hommikul, et jõuaksin süüa õigel ajal ja ennast ette valmistada. Jooks algas kell 11. Kella 8 ja 11 vahel jõudsin ma 5 korda vetsus käia. Mõtlesin, et pean kogu võistluse ära unustama, sest ma raudselt pasandan ennast jooksu ajal täis või siis oksendan suurest närvi pingest. See tunne on nii tugev sees ja lausa hakkab närvidele käima. Ma läksin jooksma ja mitte midagi ei juhtunud, mu foobia ja stress olid mõttetud. Saavutasin ainult selle, et täna on mul kõht kinni. MASENDAV. Jooksmisest ma veel niipea loobuda ei kavatse, aga loodan et kogemustega ja ajaga saan oma foobiatest üle. See hetk kui start antakse on kogu stress ja paanika kadunud. Eile oli tunne muidugi, et kõhulahtisus võttis mult ka natuke jõudu ära. Esimene km läks väga hästi, 3-5km mõtlesin, et mu jalad on kui pakud ja kas ma jaksan lõpuni. 5km jooma pausi ajal võtsin aja maha ja seisin, jõin rahulikult topsi tühjaks, sain natuke pulssi alla ja siis jätkasin jooksmist...aga need pole enam minu jalad olnud. Need oleks nagu iseenesest edasi liikunud. Viimased 5km suutsin oma aja tagasi joosta mille olin 3-5km maha lonkinud. Selline energia tuli sisse ja tunne oli kui oleks lennanud. Ja see tunne, kui ületad finishijoone täiesti elusa ja tervena ja polegi püksi lasknud ega ennast täis oksendanud, ma olin seda medalit väärt wink 

Jah...1. koht N10 , mis siis et olin ainuke jooksja selles rühmas. Mis siis, et tegelikult olin üks aeglasemaid seal jooksul. Mis siis et penskarid minust kui tee äärsest postist mööda jooksid. Kunagi jooksen ehk minagi nagu nemad ja mul on korteris üks tuba medalite jaoks, sest need ei mahuks muidu ära devil Oleks võinud ju ka kunagi varem oma tagumiku välja vedada ja jooksmisega varem alustada, selle asemel, et seda siin sohval laiaks istuda. Jätkan ikka edasi, sportlikuma, saledama, stressi- ja foobiavabama minu poole angel