No ma siin lipsin muudkui edasi tagasi oma kavas olemise ja mitte olemisega. Mul on nii häbi tunnistada, aga pean selle välja ütlema, ma olen kavast eemal olnud nüüdseks 1a ja 9 kuud ja selle ajaga on uuesti 10kg tagasi tulnud. See on täpselt see aeg kui mu eks minu juurest minema läks. Ma pole temast siiani päriselt üle saanud. Ma ei ole suutnud minna tagasi jõusaali kus me koos trenni tegime. Ma pole suutnud peaaegu et mitte midagi teha. Jaa need väiksed jooksmised siia-sinna. Rääkisin siin kevadel, et mul oli jalgadega probleeme. No ma käisin 7 korda füsioterapeudi juures ja sain oma jalad jälle liikuma. Mai jooks läks super hästi, arvestades, et siis veel oli mul jalgadega veits jama. 17 august jooksin poolmaratoni. Enne seda ma väga palju trenni teha ei saanud ja ma mõtlesin, et ma lähen ja kasvõi rooman selle läbi. Ainuke eesmärk oli, et jooksen selle alla 3h. Aga jooks läks oodatust paremini, aeg oli 2:23:00. 

Kevadel tutvusin ühe mehega kellega meist on tulnud head sõbrad. Tema tegeleb jooksmisega võistlustasemel. Enne seda poolmaratoni andis ta mulle natuke nõu ja käis koos minuga uusi õigeid jalatseid ostmas jne. Rääkisin talle mingiaeg oma unistusest joosta päris maraton, no see 42km. Peale poolmaratoni ta arvas, et minus on see säde, et minust võib asja saada ja lubas hakata mind aitama sellel teekonnal sinna maratonini. Ta rääkis minust ka oma treenerile. Tegime minu tasemetesti ja seejärel panid nemad mulle treeningkava paika. Hetkel tunnen, et hakkan oma jõudu ja tahtmist tagasi saama. On midagi mille nimel jälle veidikenegi pingutada. Osad trennid teeme koos (ajatrennid), kuna ma ise ei oska veel kiirust hoida nii nagu vaja. Mingipäev lubas ta mu enda trenni kaasa võtta kuna tema treener tahab ka mind näha. Ma olen nii elevil. Tean, et see teekond ei tule olema lihtne, aga ma usun, et ma saan hakkama :) 

Kui suudaks veel ennast nii palju kokku võtta ja korralikult kava ka jälgima hakata. Hommikud ja tööpäevad lähevad väga ilusti. õhtul üksinda kodus olles, läheb aga jälle käest ära. Jah ma olen nüüd täiesti üksinda. Mul pole ju vaja enam kellelegi süüa ka teha, nii söön väga tihti aint võileibu või poolfabrikaate mida on nii lihtne teha. Nimelt läks mu tütar 30. juulil Inglismaale aupairiks. Praeguste plaanide järgi on ta seal aasta. Jaa, ma tean, et nüüd peaks ju olema veel väga lihtne keskenuda vaid ise endale ja hoolitseda vaid enda eest, aga no kuidagi ei suuda tulla sellest mustast august välja. Ausalt, ma hoian juba sõrmedega selle augu servast kinni, nüüd oleks vaja ainult veidikene jõudu, et ennast sealt välja tõmmata.