Ma kuulen viimasel ajal peaaegu iga päev oma töökaaslastelt/sõpradelt kui loll ma olen. Et ma pole normaalne ja kohe kindlasti mitte sellelt planeedilt. Kõik ei mõtle seda muidugi üldsegi mitte paha pärast. Nagu te juba teate, jättis mu mees mind maha. Jaa ma vaikselt hakkan üle saama, vähemalt ma ei nuta enam iga päev. Söögi isu on ka tagasi ja vahel tundub et liigagi hea isu laugh Minu trennid jätkuvad, jah koos nüüdse eksiga. Me suudame olla sõbrad, kuigi minul on veel natuke raske, aga ma annan endast parima. Kui me eksiga veel koos olime ja nad selle oma praeguse naisega vaid "sõbrad" olid, lasi ta sellel naisel mulle ju geelküüned panna. Nüüd on, aga neid ju vaja hooldada ka. Jaa ta jätkab seda. Käisin just esmaspäeval hooldust tegemas. Temaga suheldes tunduks kui me oleks vanad sõbrannad. Ma ei tunne mitte mingit viha. Kui ma alguses ehk mõtlesin, mida kõike võiks teha, et oma mees tagasi saada, siis nüüd enam mitte. Nüüd ei suudaks ma enam sellele naisele haiget teha. Olles seal, nende kodus ja nähes mu eksi sinna tulemas ikka kui oma koju, on mul kuidagi lihtsam endale sisestada, et see on nüüd tema kodu, ta ei tule enam meie koju. Nähes neid koos on mul hea meel nende üle, päriselt ka. Mulle tähtsaim on ju ikkagi see, et see mees oleks õnnelik ja kui ta seda minuga polnud ja on uue naisega, siis olen õnnelik ka mina. Ta ütleb küll, et oli minuga ka väga õnnelik, aga uued tunded olid lihtsalt tugevamad ja keegi ei saa ju sinna mitte midagi teha. Inimesed ei suuda mind aga mõista. Miks ma tahan inimestega läbi käia kes mulle niimoodi haiget tegid? Kuidas ma suudan? Aga ma olen lihtsalt selline. Ma ei suuda endas viha kanda, see ei annaks mulle ju mitte midagi. Osad üritavad mulle selgeks teha, et ma PEAN oma eksi unustama ja, et ma ei tohiks enam temaga koos trenni teha. Miks inimesed tahavad mind muuta? See ei oleks ju enam mina. Ma tahan trenne jätkata koos temaga. Ega vist keegi tegelikult teist ei tea, et minu vasak käsi on natuke vigane. See sai 7 aastat tagasi närvikahjustuse, mis ei parane mitte kunagi. Mul võivad asjad maha kukkuda käest, ka tühi plastik tops näiteks. Sellepärast tunnen ma ennast saalis kindlamalt kui ta on mu kõrval ja jälgib, et ma teen kõik harjutused õigesti. Tihti hakkab teine käsi domineerima ja hakkan mingeid harjutusi viltu tegema, aga see võib jälle kahjustada selga või mida iganes muud. Nii ta alati kommenteerib mul kõrval kui ta midagi märkab. Mõni päev jaksan teha harjutusi juba raskemate raskustega, aga siis teinepäev tema näeb kõrvalt, et need raskused on mulle liiga rasked ja ta vähendab neid. Või siis vastupidi, näeb, et nüüd jaksan paremini ja taas tõstab neid. Ta ütleb küll, et kindlasti saaksin juba ka ise hakkama, kuna trennid lähevad ju ikka aina paremas suunas ja oskan ennast ka natuke ise rohkem jälgida, aga tunnen ennast kindlamalt kui keegi kõrval on. Näiteks penkkipunnerrust (ma ei tea mis see eesti keeles on, oled pingil selili ja tõstad kangi rinnalt üles) ma üksi teha üldse ei julge, sest mine tea millal käsi petab ja see kang mulle peale kukub, aga mulle meeldib teha seda harjutust. Ja ausalt, trennis olles võtan ma teda kui treenerit ja ma ei näe teda enam kui oma eksi. Ainuke aeg kui ma tunnen, et mul on taske või tunnen ennast üksikuna, on siis kui lähen õhtul koju ja see kodu on tühi. Sohval ei ole enam kedagi peale mu puzzle juppide. Ja magama minnes on mu kõrval ainult suur pehme karu. Aga ei, ma ei nuta enam. Täna lähme lapsega kinno vaatama Maze Runneri viimast osa, piletitega mille töökaaslaselt sain wink Laps ütles ükspäev "emme, ma ootan juba seda päeva, kui Sa tuled ja ütled, tsau ma lähen nüüd kohtingule" laugh Mina arvan, et need kohtingud, saavad veel oma aega oodata. Mul pole kiiret kuhugi. Kõigepealt on vaja oma hing täiesti terveks saada ja siis vaatame edasi...Suve ja bikiinihooaega oodates laugh