Mul on täna sünnipäev. Ma nüüd ei teagi kas olla õnnelik või õnnetu. Ühest küljest on sünnipäev tore päev, kus sind peetakse igal pool meeles, teisalt hirmutab see number, mis ette tuleb. Mul see veel nii hirmus pole, aga 4 aasta pärast on hirmus juba küll! Toimub siis esimese numbri vahetus.

Selle paarikümne aasta jooksul on elu olnud päris põnev- kord saan kaikaid kodarasse, siis on õnnelikud liblikahetked, peres juhtuvad õnnelikud juhtumid ja siis teisalt ka kurvad. Elu käibki käsikäes rõõmu ja kurbusega, õnnelikkusega ja õnnetusega, hea ja halvaga. Ma ehk ei tea veel endiselt, kelleks ma selles elus saada tahan, aga ma tean päris kindlalt, kelleks ma saada EI taha. Ja selle nimel teen täna tööd ning igas valdkonnas.

Mul on väga hoolitsev pere olnud, ema on suur kullatükk, vanavanemad on mind väga hoidnud ja toetanud. Ja tegelikult nad on seda siiamaani. Mul on parim kaaslane kõrval, keda oleksin ealseski endale ette kujutanud. Kõik kõrgemad jõud hoiavad mind ja soovivad mulle head. Mul on olemas nii palju häid märke ja ma peaksin hakkama neid enda kasuks ära kasutama. 

Kes palju teeb see palju jõuab. Siinkohal olen ma skeptiline, sest olen katsetanud sama põhimõtet, aga ma olen tundnud ka, et ma põlen nii läbi. Ja läbipõlemine tekitab stressi ja masendust ning halba meelt. Kohutav! Kui ma midagi teen või uut ette võtan, siis ma nüüd mõtlen esimesena enda peale, kas ma saan ajaliselt selle ülesandega hakkama, ega ma endale liiga palju kohustusi ei võta?

Kohustustest rääkides.. MA JUBA TUNDSIN EILE, KUIDAS STRESSILEVEL TÕUSIS. Sünnipäeva puhuks on meil kombeks tööle tuua sünnipäevaks lauale midagi. Loomulikult tahtsin teha midagi kavasiseselt, anda ka kolleegidele killuke Fitlappi maitsta. Kes teab, ehk nemadki pööravad Fitlapi usku.. Eile siis mõtlesin, mida teha. Tahtsin midagi head, vaadates meie toetusgruppi ja väga isuäratavaid pilte mida meil postitatakse, siis oli suur himu teha pisarateta pisarakooki. Aga ei julgenud, ise ma seda proovinud ja maitsnud pole. Ma olen küll magusaid toite ja kooke teinud, aga mitte nii suurele kollektiivile nagu meil tööl on! Seega seekord läksin lati alt, ebatervislikumalt.

Minu suurim hirm tegelikult oli see, kuidas ma tulen suurte ja uhkete küpsetistega, ise megalt vaeva näinud ja teel tööle käin kõikide nende kodinatega pikali maha! Vot see oli minu suurim hirm. Õnneks seda ei juhtunud!

Küll aga täna õhtul tulevad kõik pereliikmed kokku ja nende menüü on ammu paika pandud- kana-riisivorm kodujuustu kattega!!! Hakkangi seda kohe valmistama!