Olen avastanud endas ühe omaduse, mis tulevikus mulle üldse kasuks ei tule ja hetkene seis on sama näidanud, et see toob palju jama kaela. Nimelt olen ja kuulun nendesse ridadesse, kes ei ole vaimustuses söögitegemisest. Ma ei saa nüüd öelda,et ma vihkan söögitegemist, aga mulle lihtsalt ei meeldi, eriti,  kui on kindlasti vaja teha. Siinkohal pigem tahaksin olla nagu hipi.. teha süüa siis kui tuju tuleb..

Olen ka emaga sellest rääkinud ja tuleb välja, et temal on sama lugu. Küll aga ma väga ei mäleta teda varasemlat selle üle hädaldamast, just nii nagu mina seda täna oma kaaslasega teen. Mul on  temast kahju ja algselt oli selle kõige üle ka palju ütlemist. Aga ta  on pikapeale leppinud mõttega, et ma ei tee alati rõõmuga sööke. Õnneks see nö "kurbus" ja "mitte meeldimine" ei kajastu mu söökides endas. Maitses siis just. Toidud on tulnud väga maitsvad, vähemalt tagasiside järgi, mis härra mulle andud on. Siin võib juba mängu tulla ka see, et ta teab et mulle ei meeldi söögitegemine, siis kiidab ta mu igat köögis veedetud minutit. Ja seda veel kiidusõnadega üle kuhjates. Äkki tagasiside on samamoodi?! 

Härra on mulle vähemalt niipalju vastu tulnud, et ta teeb oma hommikusöögid ja õhtusöögid ise. Arvestades härra ärkamisaega, siis see on jumala ok, et ta need ose teeb. Ärkamisajaks on 4.20, sest 6ks on vaja trenni jõuda. Ja kuna ta kasutab oma äppi, mis talle kaloreid loeb, siis ma ei oskaks talle õhtusööki teha. Mina muretsen tema päeva 2 lõunasöögi eest (4 toidukorda päevas). Ja ühe toidukorraga ma tagaksin talle kahe päeva lõunad!

Kui aga peaks peale tulema söögitegemise tuhin, siis hoia alt. Võik kõik asjad kokku kokata, aga samas siis tean et kogu mu energia läheb sinna alla.. Kõik kokku küpsetada magusad koogid, kringlid (tervisklikud ikka), sest kõike teen ju kava järgi. Samuti ka soolaseid sööke mitme päeva jagu. Aga selleks PEAB tulema tuhin. Üldjuhul tuleb ta siis kui ma pole olnud pinge all, et midagi nüüd peab tegema, kohustusi siis.

Hetkel ka istun köögis ja ootan millal söögid valmivad. Ja miks ma siin istun ja vb samal ajal midagi muud ei tee? Sest on olnud juhtumeid, et ma unustan toidud kus see ja teine, hakkan nt koristama või lugema ja ma unustan köögis oleva üldse ära. Kunagi suutsin munad keema jätta ja hiljem käisid "paugud" köögis, ma arvasin et korterikaaslane möllab köögis, aga need olid hoopis minuenda keema pandud munad, mis plahvatasid. Samuti olen unustanud ka riisi keema,, oh seda tossu ja kärsakat, ükskord oli kärsakas u üle nädala meil korteris, see oli nii jube.

Ma tunnen ennast nagu vangis kui m pean tunde köögis istuma. Aga ma saan ju aru, et see on minu tulevik, vaja kogu perele söök valmistada, hetkel veel lapsi pole, aga tulevikus.. 

Tegelt kõi nüüd nii masendav ka pole. siin ka pildike mu hommikusöögist, mis oli imehea. Banaani- virsiku omlett.