Tegelikult on mul hea meel et see suvi läbi saab ja et seda õieti ei olnudki. Olen tegelikult alati olnud meeletu suve armastaja, esimeste seas kevadel kes järve sillal päikest püüdis, veel neli aastat tagasi ma nautisin päikest, iga aastaga jätkus mind  suvitama aga aina vähem. 
Sellel aastal ei ole ma isegi ujumas käinud, rääkimata päevitamisest. Mulle sobisid kehvad ilmad, mulle sobis kui sain natuke paksemalt riides käia. Ma loodan igapäev et ei oleks piisavalt sooja ilma et lapsed randa sooviks minna, mulle meeldib küll väga rannas ja ma tahaks nendega seal kasvõi terve suvi igapäev olla, aga sel suvel ma ei tahtnud, ma ei tunne ennast mugavalt. Ma oleks seal nagu võõrkeha. Ma häbenen ennast. Ma olen vihane enda peale.

Kapp on täis riideid et äkki need lähevad kunagi selga. Otsustasin need täna kõik suurde musta prügikotti ajada, need riided võtavad vaid ruumi. Mitu aastat juba lihtsalt võtavad ruumi. See mass ei pigista neid enam iial selga, uskumatu et ma neid kandes kunagi ennast pakusekeseks pidasin, et 60 kg naist mulle toona nii suurena paistis... Praegu tundub see 60 kg ilmselgelt kättesaamatu unistus, pissiksin rõõmust püksi kui näeksin kaalul kasvõi 8-ga algavat numbrit. Poleks iial arvanud et ma selle kolme kohalise numbri kätte saan, ja et veelgi tõusen sel redelil, nüüd, kui kaalul on ees juba 108, ma ei jaksa enam. Ma suuda enam selline olla. Ma ei taha enam selline olla. See on juba mingi lott mis mu kõhule hakkab tekkima...
Ma ei taha olla oma laste paks ema, elukas mehe kõrval, rannavaal, poodi minnes klaasuste peegelduste peale vastikustunnet alla neelata, ma ei taha oma riideid õue kuivama viia sest siis näeks kõik et mu pükste vöökoht on peaaegu nagu tekokoti suu juba. Ma ei kanna enam riideid mis mulle meeldivad, vaid neid mis mahuvad, ma ei tunne ennast mitte kuskil mugavalt, isegi mitte voodis teki all ja pimedas. 
Ma tahaksin olla jälle mina ise. 
Vaatan siinseid edulugusid ja unistan, kui ma oleksin vaid suutnud rajal olla sellest ajast saati kui ma esimest korda siia liitusin. Äkki oleksin ma siis sel aastal isegi randa julgenud minna?

Ma ei saa öelda et ma ainult istun ja õgin, mul on koguaeg midagi teha ja käime ikka lastega siin ja seal- ma liigun, minu esimene liitumine andis mulle niipalju juurde et jäin jälgima mida ma söön, söögivalik sai sellest palju teadlikumaks ja rikkalikumaks, palju rohelisemaks ja vähem nisuliseks. Ma söön vähe, tunduvalt vähem kui siinne päeva norm. Ma ei ole üldse magusa sõber. Ma ei joo limonaade, mahlu ja ei veinita, olen lapsest saati joonud paljast vett nii söögi peale kui ka söögi alla. Äkki minu saatus ongi lihtsalt olla paks?

Ma proovin ühekorra veel. 
Ma lhtsalt tahaksin jälle olla mina ise.
Loodan et kunagi loen seda et meenutada enda tänast seisu, mitte lugedes et kõik on ikka nii ja veel hullemgi. 

Miks mul eelmine kord ei õnnestunud, ma kaotasin motivatsiooni ja raja, omamoodi mängis rolli ka kuid tööaega kus isegi pissile sai päevas 12 tunni tagant vaid, söömiseks polnud siis ammugi enam aega ja nii see jäi... Süüdi olen ma ikka ise, ei keegi muu.
Aga siin ma olen, lootusega, et äkki on ikka ka minul veel võimalus.