Mõtlesin täna kirjutada ka natuke blogimisest. Noh, esiteks näiteks seepärast, et tuleks nagu see üks tasuta kasutuspäev välja teenida jälle laugh 

Aga tegelikult täiesti ausalt öeldes on nüüd blogimine hoopis palju olulisem minu jaoks kui lihtsalt tasuta päeva teenimine. Alguses mõtlesin küll, et see lihtsalt hea viis, kuidas raha kokku hoida suures plaanis ja mul ei ole kunagi teksti produtseerimine mingeid raskusi tekkitanud ehk tundus hea võimalusena. Ja seepärast ma muidugi seda kuigipalju ei täitnudki. Ja teiste postitusi lugesin ainult siis kui keegi oli mingi väga intrigeeriva pealkirjaga maha saanud või ma ei olnud mitte enam ainult igavusest suremas, vaid peaaegu juba taassündimas. 

Aga vot nüüd kui selline huvitav nähtus nagu kaitseväekohustus on mu elu korralikult ümber sättinud, siis on järsku see siinne blogi palju olulisemaks minu jaoks muutunud. (Igaks juhuks mainin, et ma ise ei kirjuta praegu kamuflaažis koikuserval värske ajateenijana blogi, sest 1) tublid reamehed juba ammu magavad 2) voodi peal nad niikuinii istuda ei tohi 3) läks sinna hoopis mu elukaaslane.) Esiteks on see blogi värk päris vajalik, sest no muidugi on mul ju sõbrad ja pere, kelle kallal oma suurt suhtlusnälga rahuldada, aga no kaua nemadki kannatavad. Sest minu kommunikeerumisvajadus on vist alati olnud umbes nii 2000 korda suurem kui tavaliselt normaalseks peetakse. Näiteks kui ma lasteaiast tulin, siis piinasin oma vanemaid iga viimsegi kui detailiga iga rühmakaaslase hingeelust, päevarutiinist ja seedetsüklist. (No peaaegu - mingi proportsiooni saate kätte.) Igatahes siia saan kirja panna kõik sellised väiksed ja objektiivselt vaadates mõttetud asjad, millega ei tahaks elukaaslast selle keskmiselt 20-minutilise õhtuse telefonikõne jooksul tüüdata. Kui ta vaid teaks, et ma sellest siia niimoodi kirjutan, siis ta vaidleks kindlasti vastu, aga no kui peab 5 korda järjest ja hästi artikuleeritult andma edasi teadet, et "Täna olid jube suured isud peal!!" või et "Täna leidsin ülihea retsepti Fitlapist, aga porgandi asendasin ubadega!!", siis no ütleme nii, et seal 3-4 korra ajal läheb ikka natuke imelikuks. 

Alguses mõtlesin, et kirjutan kohe pikemalt blogimise mõnudest, aga nüüd jõudsin hoopis mõtteni, et no kuidas küll need inimesed hakkama said, kes saadeti või pidid lähedase saatma mitmeks aastaks kuskile kaugele NSVLi aladele. Täitsa huvitav oleks kellegi mälestusi sel teemal lugeda. Aga mis seal ikka, pikad postitused mulle ei meeldi ja seepärast kirjutan mõni teine kord blogimisest edasi.