Ma loodan, et kõik ikka said aru, et seda pealkirja peab ikka lugema Mõmmi ja aabitsast selle Mõmmi häälega, kui ta oli endale A tähe koos sõprade abiga selgeks teinud. Minul oli eile ja täna enam-vähem sama seis. Nimelt eile virjutasin (uus verb - vinguma +kirjutama) sellest kuidas oi kui suured isud on peal (eriti seoses menstruatsiooniga, aga tegelikult tihti ka sellest sõltumatult). Nii ma siis istusin ja punnitasin ise mõelda, kuidas ennast siis sellises täbaras olukorras aidata, kus järsku tapeet seinas ka isuäratavalt läigib (okei, võib-ollllla ma nüüd natuke liialdan, aga kaugel ma sellest ei ole ka). Ja sarnaselt Mõmmile on mul sõbrad, kes aitavad. Siikohal küll reaalses elus tundmatud, aga muidu kindlasti lahked ja sõbralikud kaas-fitlapitajad, kes soovitusi jagavad. Niisiis mis ma proovin endale tuleviku tarbeks meelde jätta: 

1) Kuna ma olen ikkagi viisakas inimene, siis mujalt saadud soovitus esimesena: jaga mõni toidukord pooleks - nii saab tihedamini süüa, aga lõppsaldo on ikka õige. Igatahes väga väärt mõte - kunagi proovin kindlasti järgi. 

2) Nüüd mu enda kõrggeniaalne avastus: VABAVARA! Ma väga loodan, et mul selle pihtimuse peale Fitlapi konto ei konfiskeerita, aga no olen siin jõudu mööda kasutaja olnud juba aastakese ja alati teadnud, et vabavara peaks ka sööma, aga seda ikka vägaväga harva spetsiaalselt teinud. Ja siis veel mõtleb, et miks see kaal küll langeda ei taha. Vahel ma lihtsalt tahaks ohata enda peale. 

3) Lisaks oma vabavarale meenus mulle kunagi siinne artikkel toitudest, millel on Fitlapis kõige suuremad portsud. Ja sealt leidsin täidetud lihapallide retsepti, kuhu panin mõnuga vabavara juurde. Lisaks sellele vahetasin porgandi ja aedoad punaste konservubade vastu, sest neid mul oli külmas ja need mulle ka väga meeldivad. Ja oi-oi kui hea suure portsjoni sellest sai! Nagu üle mitme nädala oleks lõpuks korralikult kõhu täis söönud. Nauding missugune! Nüüd kindlalt üks lemmikretsepte. 

4) Kui ikka enesedistsipliini ei ole, ei tasu endale sisendada, et kodu on hea koht kus õppida ja tööd teha. Läksin täna (tegelikult vajadusest ühe käsikirjalise eksemplari järele) raamatukokku ja nii hea vaikne oli seal oma asju ajada! Nii palju au- ja häbitunnet mus veel säilinud on, et mitte lugemissaalis samal ajal facebooki ja sadat teist huvitavat lehekülge lahti hoida ning lisaks sellele polnud mul aimugi kus on lähim järelvalveta külmkapp ja seepärast ei saanud ma etendada sellega muidu mu repertuaaris väga populaarset maraton-etendust "Karu ja mesitaru". 

Need on mõned asjad, mis ma ise tähele panin - kindlasti kirjutan veel, kui miskit lisandub ja kui kellelgi tuli veel mõni hea mõtte, siis ärge häbenege jagada!